Olukorras, kus meil puudub igasugune rannakaitse ning vaenlase tagala täppismõjutamisvõime, oleks meil igat pidi mõistlikum pikamaa tankitõrje puhul vaadata tõesti pikamaa suunas, mis avaks meile palju uusi võimalusi, kirjutab reservväelane-kaitseliitlane, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige Wesse Allik.

Kaitseväe relvahangete suurim küsimärk on olnud süsteemne lähenemine. Kui võtta ette jalaväe lahingumasinate CV90 või liikursuurtükkide K9 hange, siis on mõlemad hanked olnud parimad võimalikest.

Kui vaadata neid aga süsteemselt, siis tekivad probleemid. Jalaväe lahingumasinate puhul arendatakse soomusbrigaadi ilma tankideta, mille hankimisest küll unistatakse ajaleheveergudel, aga reaalsete sammudeni pole jõutud. Liikursuurtükkide puhul (mis on samuti selle tankideta soomusbrigaadi osa) on jälle küsimus arvus – 12. See on lihtsalt väike kogus nii brigaadi jaoks kui ka üldse meie vananeva suurtükiväe vajadusi silmas pidades. Kõige arvukamaks suurtükiks on meil eelmise sajandi 50ndatel arendatud ja 60ndatel relvastusse jõudnud D30, mis peale tehnilise vananemise on ka füüsiliselt sinnamaani jõudmas, et edasise kasutamise korral oleks lahinguline efektiivsus äärmiselt küsitav.

Loodan, et nüüd väljakuulutatud pikamaa tankitõrje hankes vaadeldakse veidi laiemalt, kui süsteemipõhiselt – tulistada tanke kaugemalt.

Tanki hind

Tankitõrjeraketid, mis alustasid oma lahinguteed Teises maailmasõjas ja maksid alguses täiesti murdosa tanki hinnast, on oma hinnalipikut kõvasti kasvatanud aja jooksul. Ühe parima kantava tankitõrjesüsteemi, mis ka meil kasutusel on, Javelini lasu hind on vahemikus 90 000 kuni 100 000 eurot.

Arvestades hinda, siis on Javelinil juba küllaltki piiripealne efektiivsus. Ühtepidi peame endilt küsima, kas me suudame muretseda piisavalt rakette, et heidutus oleks efektiivne. Teisalt paneb mõtlema sihtmärkide hind – T72BM(B3) ja T90st tehniliselt allapoole jäävate tankide laskmise puhul võib tulla välja, et katki lastud sihtmärk (näiteks T55/T-62) maksab vähem kui rakett, millega teda tulistati.

Praegu väljakuulutatud hanke puhul tuleb dokumentidest välja, et ühe raketi hind koos muude süsteemidega on ligi 500 000 eurot, 40 miljonit eurot maksva hanke eest tahetakse saada 80 raketti. Lisaraketid olenevalt süsteemist maksavad umbes 150 000-250 000 euro vahel. Samas ilma lisalaskeseadmeteta ei paranda relvasüsteemi kättesaadavust.

Kuna osa rakette ei taba ja mingi osa kasutatakse ära väljaõppeks, siis isegi ideaalis räägime me kuni ühe tankipataljoni jagu soomustehnika hävitamise võimest seoses selle hankega. Siinjuures on idanaabril vastu panna isegi adekvaatne lemmiktaktika: kvantiteet on omamoodi kvaliteet. Ühe tankipataljoni asemel saadame hoopis kaks!

Teiste sõnadega, arvestades võime hinda (pool miljonit lask) ja sihtmärgi hinda (ainuüksi T72d on venelastel reservis 8000 ühiku jagu), siis tervet seda võimet on venelastel liiga lihtne massiga tasalülitada.

Liiga väikesed ambitsioonid

Räägitakse, et selle hankega sihitakse prantslaste süsteemi Missile Moyenne Portée (MMP). See vastab ka kõigile hankes väljatoodud tingimustele ning on igat pidi hea süsteem ja ajakohasemaid selles relvaliigis.

Süsteemi laskeulatus on kuni viis kilomeetrit, ehkki küll kaks korda suurem kui Javelinil, saab taktikaliselt sellega ikkagi tulistada ainult rinde vahetus läheduses olevaid sihtmärke, mis on peamiselt tankid ja soomukid.

Samal ajal hankes välja käidud kolmjala nõue blokib ära kõik pikema laskeulatusega süsteemid. Näiteks Spike NLOS, mille laskekaugus on 25 kilomeetrit, raketi hind veidi üle 200 000 euro (ehk jääks ilusti ka hinnaklassi). Probleem on selles, et kuna rakett ise kaalub 70 kilo (millegi arvelt peab tulema 25 kilomeetrit laskekaugus), siis seda on reaalne lasta ainult masinatelt.

Meil käib Norrast ostetud CV90 kerede ümberehitamisprojekt. Sinna poleks mingi probleem paigaldada 70 kilogrammi kaaluvat raketti.

Tänu oma laskeulatusele on Spike NLOS kasutatav peale tankitõrje ka väga paljudel muudel eesmärkidel. Lõuna-Korea kasutab neid rannakaitseks (kus meil valitseb täielik tühjus ja annaks täpselt Soome lahe keskele välja lasta). Samuti tänu laskeulatusele oleks ka võime ohustada vaenlase tagalat. Raketi võimest räägib kõige enam siiski praktika – õhust tulistatud Spike NLOS hävitas Süürias venelaste kõige uuema õhutõrjesüsteemi Pantsiri (venelaste juttu järgi peaks ta suutma selle raketi alla lasta) ehk ka lahingus katsetatud.

Pikem laskeulatus annab võime võidelda oluliselt kallimate (nii hinnalt kui ka taktikaliselt) süsteemidega kui tankid – laevad, juhtimispunktid, suurtükivägi, reaktiivmiinipildujad, side, õhutõrje jne.

Pikamaa tankitõrje puhul sihitakse meil evolutsiooni – Javelini laskeulatuse kahekordistamist. MMP ja ka näiteks Spike LRi puhul küll säilib jalaväelase võime opereerida raketiga ning kaetakse ära suurem vahemaa. Koos Javeliniga muudaksid nad tankitõrje paindlikumaks, kuid midagi uut nad lahinguväljale ei tooks meie poole pealt.

Meie probleem on piiratud võimalused. Olukorras, kus meil puudub igasugune rannakaitse ning vaenlase tagala täppismõjutamisvõime, oleks meil igat pidi mõistlikum pikamaa tankitõrje puhul vaadata tõesti pikamaa suunas, mis avaks meile palju uusi võimalusi, kuigi kaotades veidi taktikalist paindlikkust – kaugele tulistavaid rakette jalaväelane enam ei vea.

Soovin otsustajatele mõistust ja võimet vaadata veidi pikema maa taha.

Eelpool mainitud kõrgete hindade juures jääb meil tahes tahtmata kaugmaa tankitõrje äärmiselt piiratud kättesaadavusega võimekuseks.