Eestist välja laenatud raha hakkab kodumaale tagasi voolama.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Tänasest lehest saab lugeda, kui palju on erakonnad kolme viimase kuuga kogunud raha – olgu siis annetuste, liikmemaksu või riigitoetuse abil –, aga ka seda, kui suured on nende kohustused. Peaasjalikult jääb silma, et riigikogu parteid on enne üldvalimisi jõudsasti võlgu vähendanud, kui mitte lahti saanud, ja liikmemaksude osa on jätkuvalt väike.

Keskerakonnal oli mullu võlgu 922 044 eurot, nüüd on see summa erakonna peasekretäri Mihhail Korbi sõnul 400 000 euro ümber. Reformierakonnal oli kohustusi eelmisel aastal 843 448 eurot, nüüd on see summa peasekretär Kert Valdaru teatel 188 529 euro peale saadud. EKRE-l oli sama näitaja mullu 22 432 eurot; mis seis on praegu, ei õnnestunud Postimehe ajakirjanikul teada saada. Isamaa, sotside ja Vabaerakonna esindajad on edastanud, et neil praeguse seisuga pole võlga sootuks.

Iga vabaks kasutamiseks mõeldud tallel olev rahasumma on parteidele tähtis. Sellest sõltub, kui jõulist kampaaniat saavad nad teha. Reklaamid, brošüürid, üritused, ninn-nänn ja muu selline – kuidagi peab inimesed valimiskastide juurde meelitama. Eesmärk on ju saavutada valimistel hea tulemus.

Muretsemiseks demokraatia tagamise pärast on küllaga põhjust. Teatavasti saab ju ühismeedias reklaami suunata endale meelepärasele sihtgrupile.

Ent 21. sajand oma võlude ja pahadega muudab asjalood keeruliseks. Võime küll teada, kes annetavad raha erakondadele, ent seda, kuidas käib reklaami soetamine sotsiaalmeediavõrgustikes nagu Facebook, on veel hämar. Pole läbipaistev. Vabalt võidakse neid operatsioone korraldada kellegi kolmanda osalise kahtlast päritolu rahaga. Muretsemiseks demokraatia tagamise pärast on küllaga põhjust. Teatavasti saab ju ühismeedias reklaami suunata endale meelepärasele sihtgrupile. (Just selle nõksu abil võitis praegune Ameerika Ühendriikide riigipea Donald Trump tunamullu presidendivalimised võtmeosariikides.) Sama lugu on ka üle maailma paljude kasutatava Google’i otsingumootorisse reklaami ostmine. Kes ja kuidas kontrolliks seda? Nendele küsimustele ei ole selget vastust veel kuulda olnud.

Avalikkuse huvides ootavad selgust ka erakondadele annetavate isikute motiivid. Niisamuti vajavad vastust küsimused, miks mõni parteilane annetab vähem, mõni rohkem. Kõrge seisus erakonnas kohustab? Vabatahtlikkus? Soov sisuliselt osta head kohta valimisnimekirjas? Muuseas, on igati tavapärane, et mõnes teises kodanikuühenduses maksavad liikmed korrapäraselt tasu, mille kaudu ollakse tihedalt seotud organisatsioonides langetatavate otsustega. Ent Eesti poliitilistes ühendustes näikse ses asjas veel ikka lapsekingades olevat. Seetõttu ei ole kergete killast rääkida parteidest kui kodanike tahte vahendajatest. Nagu Postimees kirjutas 2015. aastal: erakondade rahastamise väljakujunenud tava vajab muutusi, kuid lihtne see olema ei saa. Muutmise tahe peab tulema erakondadelt, nende seest.