Andrei Kuzitškin: telesaate «Moskva. Kreml. Putin» tegelik eesmärk (27)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa president Vladimir Putin mullusel puhkusel Tõvas.
Venemaa president Vladimir Putin mullusel puhkusel Tõvas. Foto: SCANPIX

Vene propagandamasina uue sünnitise «Moskva. Kreml. Putin» eesmärk on valmistada avalikkust ette Venemaa presidendi Vladimir Putini uueks ametikohaks, aga ka konsolideerida Euroopas elavat vene elanikkonda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

2. septembril startis riikliku telekanali Rossija 1 eetris Vladimir Solovjovi uus iganädalane autoriprogramm «Moskva. Kreml. Putin». Paljud eksperdid avaldasid arvamust, et saade on ette nähtud selleks, et tõsta Venemaa liidri kõvasti kukkunud reitingut (mõnede andmete järgi oli Vladimir Putini reiting augustis 35 protsenti). Arvan, et see versioon ei selgita midagi. Asi on selles, et vastavalt Venemaa põhiseadusele ei saa Putin kandideerida uuele ametiajale 2024. aastal. Järelikult presidendi elektoraalne reiting tänasel päeval ei olegi nii tähtis tema tulevast staatust silmas pidades.

Kuid tulevane staatus ise evib Venemaa juhile ja tema siseringile tohutut tähtsust. Putin vene pensionärina ei ole huvitav mitte kellelegi: ei oligarhidele, ei rahvale ega talle endale. Ehk ainult õiguskaitseorganitele, kes võivad üles näidata uudishimu endise Venemaa presidendi off-shore-arvete vastu. Seepärast vajab Putin enesesäilitamiseks garantiisid oma tuleviku tarvis. Ja selliseks elukindlustuseks võib saada Venemaa ülemvalitseja ametikoht, mida eelmisel nädalal taas mainis Kremli ruupor Vladimir Žirinovski. Seepärast on juba täna käivitatud mehhanism legendi loomiseks. Kremli propagandaaparaadi ette on seatud ülesanne – muuta Putin müütiliseks kangelaseks, kujuks rahvaeeposest, muinasjutuliseks vägilaseks, kes on võimeline kaitsma kodumaad halastamatu vaenlase eest ja päästab lapse põlengu tule eest. 

Arvan, et autoriprogramm «Moskva. Kreml. Putin» on võimas infoinstrument, selleks et avaliku arvamust ettevalmistada Venemaa poliitilise süsteemi oluliseks ümberkorraldamiseks ja Putini tulevaseks tõusmiseks maa ülemvalitseja troonile. Ei ole välistatud, et see saab toimuma veel enne presidendiameti volituste lõppu. Putini poliitilise reinkarnatsiooni aeg sõltub majanduskriisi sügavusest ja mastaapidest, mis juba tõmbab aeglaselt oma keerisesse kogu Vene riiki. Täna tegutsev Venemaa president vaevalt et tahab kaasvastutada tulevase kriisi eest ning eelistab õigeaegselt tõusta heitluse kohale, et Olümpose kõrgustest määrata süüdlasi ja karistada ebaõnnestujaid. Et see mõttekäik on õige, näitab saate «Mosva. Kreml. Putin» ülesehitus. Kõik need saated ei sisalda konflikte, diskussioone ja poliitilist teravust. Küsimused on retoorilist laadi, sest vastused neile on juba valmis. Venemaa vaenlasi näidatakse viletsatena, Venemaa sõbrad aga ruttavad hulgi vanduma truudust Putinile ning tunnistavad armastust kõige veneliku vastu.

Näiteks 30. septembri saates Vladimir Solovjov ja tema truu abiline, ajakirjanik Pavel Zarubin räägivad Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) riigipeade tippkohtumisest, mis toimus Tadžikistanis. See oli lihtsalt ersatsajakirjanduse kõrgem klass ning manipulatsiooni suurepärane näide. Vaatajatele pakutakse võimaldust vahtida summit'it läbi «lukuaugu», vaadelda taevaelanike kulissidetagust maailma, et igaüks võiks saada osa sellest epohhi loovast sündmusest, mille eesotsas oli loomulikult tema ise – Putin. Selles reportaažis nimetatakse SRÜ maade liidreid Suure Võidu pärijateks, seda põhjusel, et kohumiste käigus arutati küsimust 9. mai võidupäeva 75. aasta juubeli tähistamisest. Meile näidati ja räägiti, kuidas valmistatakse õhtusööki riigipeadele. Turvamehed ajavad laiali tuvisid ja sätivad vaipu põrandale, ettekandjad tassivad maiustusi laudadele. Ja siis tema ise, Putin hoiab käes Aleksandr Puškini luulekogumikku ja lehitseb seda ametliku kohtumise käigus. See tähendab, et suur vene kirjandus aitab vene liidril tõusta kõrgemale igapäevapoliitika sekeldustest.

Venemaa president kiidab oma kolleegi töö eest vene keele kaitsmisel. Tavaliselt küll ülemused kiidavad nii oma alluvaid.

Siis näeme Putinit džuudomaailmameistrivõistlustel Bakuus. Meile näidatakse arhiivikaadreid 2016. aastast, Venemaa president tatami'l judoka kostüümis heitmas osavalt vastaseid üle puusa. Selle aasta ülesvõttel sosistab aga Putin midagi kõrva Vene sportlasele, kes hiljem tunnistab kohmetunult, et Venemaa president soovis talle edu ja musitas põsele. Ja kõikjal näidatakse Putinit suurtel kiirustel. Siin kiirustab ta mööda koridori, seal tõuseb ta vetruval sammul mööda treppi, aga siin hüppab bussi astmelt hoogsalt maha.

Nooruse defitsiiti tänasel päeval kompenseeritakse kaadritega ammustest aegadest. Näeme noort Putinit andmas intervjuud Jaapani ajakirjanikule 2003. aastal, kus ta räägib oma lapsepõlve koduõuest, kus mitte keegi ei vaielnud kunsti ja kirjanduse üle, vaid kus autoriteet pandi paika rusikatega. Ning juba on Putin kõrvuti oma noorukiaegse kaaslasega spordiklubist, ärimees Arkadi Rotenbergiga: ühes kaadris tõukab Venemaa president oma vana sõpra tugevalt selga, teises kaadris, kiirustades temast mööda, ajab käe tema juustesse. Vaat selline inimlik, lihtne ja liikuv Venemaa liider, tänavakakleja harjumuste ja iseloomuga, mis ju nii mõistetav ja lähedane igale vene inimesele, kes on harjunud otsustama küsimusi rusikahoobiga vastu larhvi.

Näeme, kuidas Vladimir Putin kohtub Aserbaidžaani presidendi İlham Əliyeviga, kes kannab ette, et Aserbaidžaanis töötab 341 vene kooli. Venemaa president kiidab oma kolleegi töö eest vene keele kaitsmisel. Tavaliselt küll ülemused kiidavad nii oma alluvaid. Ja jälle kerkib Putin meie ette kõrgeima juhina, kes kulutab palju aega ja jõudu vene tsivilisatsiooni kaitseks ja säilitamiseks.

Vene mentaliteet dikteerib hirmu vabaduse ees ja hirmu otsingu ees probleemi iseseisvaks lahendamiseks. Vene tsivilisatsiooni alus põhineb vajadusel isakese-eeskostja järele, «isandas, kes tuleb ja otsustab, mida teha».

Pooletunnise saate sisse mahtusid veel nii Putini tantsud Austria välisministri pulmas kui ka informatsioon näitusest «Impeeriumi pealinnad» ning Venemaa presidendi kohtumistest Serbia, India ja Austria liidritega. Sellega purustatakse müüdid Venemaa rahvusvahelisest isolatsioonist ning antakse vihjamisi mõista Ameerika Ühendriikide vastase laia rinde moodustamisest. Kuid saatesse ei mahtunud süžee Venemaa ja Iisraeli suhete teravnemise kohta, tuure koguvast skandaalist mürgitajate «Petrovi» ja «Boširovi» ümber, Gazpromi kukkumisest maailma energeetika reitingutes, Ühtse Venemaa toetuse kokkukukumisest ja Vladimir Putini enda populaarsuse kahanemisest.

Saate «Moskva. Kreml. Putin» reiting kõigub täna tasemel kaks kuni kolm protsenti potentsiaalsetest televaatajatest. Saate maksimaalne vaadatavus internetis ulatub 50 000 kuni 120 000 läbivaatamiseni. Kuid samas Venemaa piiride taga vaadatakse saadet suure huviga. See ongi uue teleprojekti teine eesmärk.

«Moskva. Kreml. Putin» on tõhus propagandistlik instrument Euroopa vene elanikkonna konsolideerimiseks vene patriotismi platvormil ja Putini isiku ümber. Etnopoliitilise segregatsiooni tingimustes tunneb Euroopa vene elanikkond kaitstuse tunde totaalset defitsiiti. Vene mentaliteet dikteerib hirmu vabaduse ees ja hirmu otsingu ees probleemi iseseisvaks lahendamiseks. Vene tsivilisatsiooni alus põhineb vajadusel isakese-eeskostja järele, «isandas, kes tuleb ja otsustab, mida teha». Putin ongi see «isanda» kuju vene Euroopale. «Putin tuleb ja päästab meid, oodake»  – see on sõnum, mida päevast päeva formuleeritakse ja tiražeeritakse kogu vene maailmas Solovjovi ja tema Kremli tellijate poolt projektiga «Moskva. Kreml. Putin.» Infosõda kogub tuure...

Tsitaadid programmist «Moskva. Kreml. Putin»:

«Putin armastab mitte ainult lapsi, ta armastab üldse kõiki inimesi!»

«Isegi karud, kui Putin neid vaatab, hakkavad viisakalt käituma...»

Anekdoot:

Venemaa – see on maa, kus Süürias ja Donbassis hukkunud sõdureid maetakse salaja, Euroopast pärit juustu matuseid aga näidatakse televiisoris.


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kommentaarid (27)
Copy
Tagasi üles