50 on uus 40, punane on uus must (aga roosa olevat uus punane!) – ja naine on uus mees. Nii võiks lühidalt kokku võtta viimase paarikümne aasta muutused.
Vilja Kiisler: naine on uus mees (19)
4. oktoober 2018, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult pole asjad muidugi kaugeltki nii lihtsad. Jah, meie eluiga pikeneb järjest, 40-aastane inimene ei mõtle veel kaugeltki pensionile jäämise peale; 50-aastane on enamasti oma elu parimas vaimses, aga miks mitte ka füüsilises vormis; vanaemad-vanaisad ei taha lapselapsi hoida, sest teevad alles tööd, pühenduvad reisimisele ja muudele hobidele.
Naistega on natuke keerulisem. Muidugi võivad nad saada tippjuhtideks, saavadki. Sellegipoolest on enamik juhte ja tippjuhte mehed. Muidugi võivad naised kuuluda valitsusse, kuuluvadki. Kuid Eesti valitsuse 15 ministri hulgas on naisi vaid neli, ja seegi on ajaloolises plaanis üsna kõva tulemus. Naissoost peaministrit pole Eestil veel olnud, kuigi naispresident on ametis – aga sellegi said nii soomlased, lätlased kui ka leedulased meist varem.
Ilusa kleidi kandmiseks on iga päev parim päev, rõõmus olemiseks ja naeratamiseks nõndasamuti. Olgu esimesega, kuidas tahes – need kaks viimast on täiesti lubatud ka meestele.
Muidugi võivad naised saada rikkaks, saavadki. Rikaste topid kinnitavad aga ühemõtteliselt, et suuremalt jaolt tuleb nende rikkus ikkagi abielu, st mehe kaudu. Raha ja tippametikohad armastavad mehi ikka veel oluliselt rohkem kui naisi. Palgalõhe meie mail püsib ikka kuskil 25 protsendi peal. Meestele meeldib seda fakti vahel naeruvääristada (näidake mulle seda lolli ettevõtjat, kes maksab naisele vähem palka lihtsalt selle pärast, et ta on naine!), aga ega siis naeruvääristamine ühtegi nähtust olematuks muuda. See näitab lihtsalt, kuidas osa mehi mõtleb.
Nõukaaeg jutlustas meeste ja naiste võrdsust, aga vaevalt oli see võrdsus, mida naised päriselt võiksid silmas pidada või tahta. Tänapäeval ei ole küll lüpsjana võimalik entsüklopeediatesse pääseda, ent vaevalt mõni naine Leida Peipsi vägitegude kordamise eest presidendilt auraha saada tahakski – lehmalüpsmine on tänapäeval ikka masina, mitte inimese töö. Päris võrdsus oma parimas mõttes ei tähenda mitte meeste ja naiste sarnaseks muutumist, vaid võrdsete võimaluste andmist soo alusel diskrimineerimata. Põhiseadus keelab selle, lisaks veel teised, spetsiifilisemad seadused. Võrdõiguslikkuse tagamiseks on ametis eraldi volinik, kel käed-jalad tööd täis.
Igat sorti võrdsuse nõudmist on lihtne naeruvääristada, kuni sinnamaani välja, et näe, need kuradi feministid tahavad, et mehed lapsi sünnitama ja titele tissi kah hakkaks andma. Vaevalt on seda keegi kuskil päriselt nõudnud või isegi mõelnud, ometi ei vaidle ilmselt ükski vastu sellele, et laps sünnib nii emale kui ka isale. Ja vaadake ringi: noored isad võtavad meelsasti vanemapuhkust, kõnnivad uhkelt titekärude taga ja käivad sülelastega avalikel üritustel. Sülelapsi võetakse kaasa koguni presidendi vastuvõtule.
Teisalt püüab minister Mailis Reps ikka veel tähelepanu, kui ta järjekordse lapsukese valitsuse istungile kaasa võtab, ja alati pole see tähelepanu sugugi heatahtlik. Kujutage ette, mis juhtuks, kui Reps last avalikult imetaks! Ometi on lapse rinnaga toitmine igapidi loomulik ja hea tegu ning igaüks, kes lapse ilmale kandnud, teab, et rinnast paremat imiku toitjat ja rahustajat ei ole leiutatud.
On kontekste, kus naine mõjub endiselt suure erandina. Nõnda nagu lausa aastakümnete jooksul oli Tiina Mõis see ainus naine, kes pangandusmaailmas nime ja raha tegi, nõnda on ta siiamaani ainus naine riigireformi sihtasutuse paraadfotol. Ei mehed ega asutuse suhtekorraldaja taibanud teda sel mälestusväärsel pildil isegi mitte keskele seisma panna.
President Kersti Kaljulaid saab vaatamata tagasihoidlikule stiilile riietumise pärast pidevalt vastu päid ja jalgu: küll pole vastuvõtu outfit piisavalt särav või peen, küll näeb teine praamisõidul välja nagu Orissaare seeneline. Julgeb teine, hoidku küll, isegi sportlikus riietuses ilma meigita pildi peale jääda! Niivõrd sisse juurdunud on harjumus Kadrioru poole vaadata viisil, nagu võiksid naised seal ainult tubli riidepuu rolli täita.
Pole mingi saladus, et vähemalt osaliselt toidab ja võimendab naiste halvustamist ka ajakirjandus. Teate ju küll neid lugusid pealkirjaga «Vaata, mis on juhtunud …-ga (suvaline väljamaa naisnäitleja)»! No tule eile meile, mis temaga ikka juhtunud on – ta on lihtsalt vanemaks jäänud. Juhtub parimategagi meie seast. Jumal paraku, see juhtub isegi meestega. Ent meestele on erinevalt naistest vanaks jäädes lubatud nii kortsud kui ka pekid, nende kallal ei irise ükski. Arusaamine, et inimene elu jooksul vananeb ja lõpuks muide isegi ära sureb, tundub kohati hämmastavalt uus.
Aga viimasel ajal tundub mulle, et mehed on naiste peale natukene kadedaks muutunud. «Sina võid, sest sa oled naine,» olen mitmelgi korral kuulnud. Ehkki mulle on senimaani arusaamatuks jäänud, mis siis mulle enamat lubatud on kui meestele, pole mul – ja vaevalt ühelgi teisel naisel – midagi selle vastu, kui meestele sedaviisi paistab. Mis seal ikka seletada. Ehk nad teavad midagi, mida mina ei tea. Ja võib ju ka tõesti olla, et väga tähtis on olla tähtis. Aga ilusa kleidi kandmiseks on iga päev parim päev, rõõmus olemiseks ja naeratamiseks nõndasamuti. Olgu esimesega, kuidas tahes – need kaks viimast on täiesti lubatud ka meestele.