Kuhu ometi pööravad pilgu Eesti eriteenistused, kui võtavad endisi KGB või siseministeeriumi töötajaid ametisse kaitsepolitseis või kaitseministeeriumis, küsib arvmusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškini nõuanded kaitsepolitseile ja valvsaile kodanikele: kuidas tabada Venemaa spioone? (15)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
12. september 2018, 14:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Deniss Metsavase vahi alla võtmist vaadates tundsin lausa füüsilist valu. Nägin inimest, kes vaatas otse meeleheite sügavikku, ja mulle paistis, et ta nutab – mitte et tal oleks silmis pisarad, aga hinges ta kahtlemata itkes. Ta sai aru, et tema elu on läbi ja veel kõige kuulsusetumal moel.
Mul on alati olnud valus vaadata tõelist inimlikku draamat ja surma – jällegi, mitte füüsilist, vaid hingelist surma. Aga lisaks valdas mind ka hirm nii iseenda kui ka teiste endasuguste, see tähendab Eestis elavate venelaste pärast. Jah, enesestmõista kinnitavad praegu Eesti peaminister ja kaitseminister ja kapo direktor kui ühest suust ülima viisakusega ja sõbralikus toonis, et inimesi ei tohi diskrimineerida rahvuse järgi ja mingil juhul ei tohi kõiki venelasi reeturiks pidada. Ma saan aru küll, et sallivust peetakse Eestis pühaks. Ent liiga pikk on Venemaa pattude nimekiri, kuhu kuuluvad näiteks Litvinenko tapmine, sõda Gruusiaga, Krimmi okupeerimine, Bukiga Malaisia Boeingi allalaskmine, sõda Donbassis, Skripalide elu kallale kippumine, sekkumine USA, Kreeka, Montenegro, Prantsusmaa ja Suurbritannia siseasjadesse ning terve rida paljastatud Venemaa spioone Eestis ja teistes Euroopa riikides. See ei ole kaugeltki täielik nimekiri, aga juba üksi sellest piisab, et kahtlustada kõiki venelasi salasepitsustes ja reetmises.
Aga lisaks valdas mind ka hirm nii iseenda kui ka teiste endasuguste, see tähendab Eestis elavate venelaste pärast.
Mina kui vene inimene kannan samuti nende pattude eest vastutust. Kannan, sest ei suutnud ära hoida sõda Gruusias, takistada Krimmi okupeerimist, kaitsta Boeingi reisijaid allatulistamise ega Deniss Metsavast saatusliku vea tegemise eest. Seepärast olen valmis, et venelaste olukord võib Eestis halveneda, sest on küll võimuesindajate sõnad sõpruse ja armastuse kohta, aga on ka tegelik elu, kus iga ülemus inimest tööle võttes enne kümme korda mõtleb, kui langetab otsuse venelase kasuks. Vanasõna «Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld» on isegi flegmaatilistele eestlastele selgemast selge.
Tegelikult ongi alust arvata, et just venelased ja teised Venemaalt pärit isikud kuuluvad Venemaa eriteenistuste erilise huvi orbiiti. Värbamisel eelistatakse pigem neid, kel on sidemeid Venemaaga ja keda seeläbi saab mitmesuguste provokatsioonidega mõjutada. Ma võin rääkida loo ühest venelasest, kes sõitis koos perega Eestisse ja leidis Tallinnas tööd, aga kellel oli väike äri ka ühes Venemaa linnas. Aasta pärast otsustas mees ühtäkki Venemaale naasta. Küsisin tema käest, mis ometi juhtus? Ta vastas täiesti ausalt, et teda vaevasid aina Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse FSB töötajad, kes pidevalt kehutasid teda koguma teavet Eesti strateegiliste objektide kohta, neid kas või pildistama. Tema keeldus, mille peale ähvardati tema äri üle võtta, elulugu ära rikkuda, algatada kriminaalasi õe vastu, kes pidas külakauplust. Mees eelistas pigem Venemaale naasta kui elada lakkamatus ohus, et teda ikkagi sunnitakse spiooniks hakkama ja Eesti võtab ta viimaks kinni.
Aga eks ta ole, aasta eest ilmutas üks kunagine naistuttav Tomskist ootamatult minu vastu huvi ja tegi ettepaneku tulla tagasi Venemaale, pakkudes tööd oma firmas, mis tegeleb võõrtööliste vahendamisega, see tähendab tegutseb FSB kontrolli all. Kui talle teatasin, et kui ma juba Venemaale naasen, siis Eestisse enam tagasi sõita ei saa, kustus kohe tema huvi minu vastu. Järeldus ei ole just lohutav: tõepoolest, kõik Eestis elavad venelased on potentsiaalse värbamisobjektina ohutsoonis. Samas riskigrupis on loomulikult ka kõik endised NSV Liidu jõustruktuuride ja korrakaitseorganite töötajad. Kõigi nende kohta on Venemaa eriteenistustel toimik olemas. Siinkohal on õige koht esitada küsimus: kuhu ometi pööravad pilgu Eesti eriteenistused, kui võtavad endisi KGB või siseministeeriumi töötajaid ametisse kaitsepolitseis või kaitseministeeriumis. Kõige tuntumad Venemaa spioonid Herman Simm ja Aleksei Dressen alustasid ju karjääri Nõukogude militsionäärina, Vladimir Veitman aga teenis otse NSV Liidu KGBs.
/nginx/o/2017/11/27/7351953t1h4ba5.jpg)
Oma viimases artiklis puudutasingi lustratsiooni, mis oleks aidanud puhastada Eesti jõustruktuuride isikkoosseisu. Ent Eesti eriteenistuste, riigikogu saadikute ja vabariigi valitsuse viisakus ei luba nähtavasti seda ette võtta. Eesti on valmis kompenseerima kahju, mida tekitavad riiklikule julgeolekule spioonid, aga ei ole valmis karmistama personali valiku ja järelevalve süsteemi, peljates negatiivset ühiskondlikku reaktsiooni ja süüdistusi autoritaarsuses. Ometi oleks aeg taibata, et Eesti on praegu rinderiik ning Venemaa ilmselge ohu ees tulevad kõik meetmed, mis kindlustavad riiklikku julgeolekut, ühiskonnale ainult kasuks, mitte ei õõnesta demokraatiat. Kui selline süsteem oleks toiminud, ei oleks Pjotr Volin (samuti endine KGB töötaja, sest piirivalveväed, kus ta teenis, allusid NSV Liidu KGB-le) saanud võimalustki luua koos pojaga spiooniduetti.
Eesti on valmis kompenseerima kahju, mida tekitavad riiklikule julgeolekule spioonid, aga ei ole valmis karmistama personali valiku ja järelevalve süsteemi, peljates negatiivset ühiskondlikku reaktsiooni ja süüdistusi autoritaarsuses.
Ma ei suuda üldse mõista, kuidas võis isa tuua spioonimängude ohvriks omaenda poja. Millistest ideaalidest ta küll lähtus? Kas tõesti ei suutnud ta aru saada, et seadis Venemaa teenimise altarile oma poja elu ja saatuse? Nüüd on Denissi elu pea peale keeratud, käekäik rikutud, nii et Pjotr Volinile oskan ma sellise kurjuse põhjustamise eest ainult igavesi piinu soovida. Kuid mind hämmastab, miks ja kuidas nii kahtlase taustaga Deniss Metsavas sai peastaabis nii kiiret karjääri teha? Asi ei ole isegi tema isas, vaid Denissis endas. Tuntud Putini režiimi kriitik Jevgeni Krištafovitš osales 2016. aastal ühes telesaates koos Deniss Metsavasega ja ütles pärast seda, et kõik Denissi sõnad eesti patriotismi kohta kõlasid väga võltsilt. Jah, Deniss Metsavase juhtum andis hoobi kõigile Eesti kaitseväes teenivatele venelastele, sest Denissiga käis kaasas «venelasest Eesti patrioodi» maine. Aga oli ta siis seda? Ma miskipärast kahtlen, et Lasnamäe vene koolides kasvatatakse Eesti patrioote. Aga võib-olla on selle arvamuse taga ainult minu enda läbikukkumise kibe kogemus.
Piisab, kui minna Deniss Metsavase leheküljele vene suhtlusportaalis Odnoklassniki, ning kahtlused hakkavad süvenema. Näiteks sai Deniss 2015. aastal sõbralt õnnitluse 23. veebruari (tollesama Punaarmee päeva) puhul ega kustutanud seda. 2013. aasta novembris märkis Deniss meeldivaks Nõukogude filmi «Ohvitserid», mis ülistab Punaarmeed. Ma olen sellega täitsa nõus, see on hea film. Kuid tolle postituse oli üles pannud Ivan Sõtševski, Denissi sõber Odnoklassnikis. 76-aastane Ivan Sõtševski on Nõukogude kaadrisõjaväelane, Leningradis Budjonnõi nimelise sõjaväe sideakadeemia lõpetanud ning aastail 1973–1993 sõjaväes teeninud mees. Tema leheküljelt leiab Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka ülistuse. Kuid sellised kontaktid ei muutnud Eesti sõjaväe peastaabi personalitöötajaid sugugi ettevaatlikuks.
Nähtavasti ei tekitanud personalitöötajates küsimusi ka pilt, mille Deniss Metsavas oli teinud 2013. aasta juulis Amsterdamis. Sel fotol poseerib Deniss Oudezijds Voorburgwali piirkonnas, mis on tuntud nii sekspoodide kui ka «kohvipoodide» külluse poolest. Niisugune tõmme patuurgaste poole võiks ju tekitada küsimuse, kas noormehega on ikka kõik korras? Seda enam, et Holland on üldse tuntud Venemaa relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) aktiivse tegevuse järgi. Just siin värbavad Venemaa sõjaväeluure töötajad välismaalasi, kelle tahet on nõrgestanud marihuaana ja lõbusad neidised. Kapo teadete kohaselt Deniss nimelt 2013. aastal värvatigi. Küllap ta tahtis lihtsalt «südametunnistuspiinadeta õnne», nagu kirjutab oma Odnoklassniki leheküljel. Ent õnne ilma südametunnistuseta olla ei saa …
Ma tahan pöörduda kõigi nende poole, kes juba teevad koostööd Venemaa luurega või keda veel töödeldakse. Mehed! Ärge uskuge Venemaa agentide lubadusi! Nad petavad teid igal juhul. Üldjuhul ei kesta spiooni tegevus üle kümne aasta. Siis aga sissekukkumine, häbi ja kohtu alla sattumine. Jah, GRU omadele selga ei keera, aga vanglast üritatakse kätte saada ainult Venemaa kodanikke, välisriikide kodanikud jäävad seevastu aastateks trellide taha. Ent isegi kui Deniss Metsavas peaks Venemaale sattuma, ootab teda seal ees üsna lohutu õpetajakarjäär salastatud koolis palgaga 500 euro kandis, eluase kahetoalises korteris kuskil Moskva äärelinnas keset prügikuhilate rägastikku ja vesiniksulfiidi lehka ning kaelas pidevad kontrollid, ega siiski pole tegu topeltagendiga. Kas pidada seda tõesti õnneks?
Kuid praegu, kui ma neid ridu kirjutan, külastas Aleksandr Petrov, Venemaa suursaadik Eestis, 27.–29. augustil Tallinna lähedal suvelaagrit Start, mille korraldasid Baltic Youth Alliance ja Puškini instituudi Vene keskus Venemaa saatkonna toel. Ürituse pressiteates öeldi, et lapsed õppisid valima oma tulevikku ja toime tulema ebamugavates olukordades. Nii et Venemaa patriootide kasvatamine kestab edasi? Millist tulevikku valmistab Eesti lastele ette Venemaa saatkond? Ma loodan kogu südamest, et nende tulevik ei korda kuidagi Deniss Metsavase oma.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane