/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Kui Armeenia jalgpallikoondis Euroopa meistrivõistluste valikturniiri viimases otsustavas B-grupi mängus suuresti «tänu» kohtuniku abile Iirimaale kaotas – sellega nende unistus play-off’ist purunes –, püüdsin panna end armeenlaste asemele ja mõtlesin, mis tunne oleks, kui üks hispaanlasest vilemees kõik ära rikuks. Üsna ebameeldiv tunne oli, peab tõdema.
Reedel, pärast Eesti 0:4 allajäämist iirlastele oli samuti väga sant tunne, kuid vähemalt tehti jõuvahekorrad selgeks üsna kindlalt. Tõsi, fännid võivad kiruda kohtunikku nii palju kui süda lustib ja nõuda kas või kordusmängu, kuid on kindel, et see jääb võitluseks tuuleveskitega. Fakt on ka see, et Iirimaa lõi neli, Eesti null väravat. Sellise skooriga ei jää kahtlust, kumb sel õhtul tugevam oli. Mis olnuks aga parem?
Kas see, et reaalselt oletades ei suuda Eesti võimatut missiooni täita ja jääb kahe mängu kokkuvõttes kindlalt alla, või see, et me langenuks vaid ühe vastuolulise värava või otsuse tõttu ja saaks veel aastaid rusikaid rinnale tagudes kõmiseda, et oleks ikka asjad nii ja naa läinud, oleksime me seal... On selge, et viimase puhul läheks kaotusevalu märksa raskemini üle, kuid kunagi ajalooraamatuid lehitsedes oleks väiksem allajäämine justkui meeldivam. Homme avaneb õnneks võimalus skoori siluda.