FOTO: Elmo Riig / Sakala

Lõhkised pered, linna tegemata töö, probleemide maskeerimine koolis, enesetsensuur ühiskonnas – põhjuseid, miks Tallinn ägab noorte agressiivsete kampade all, on palju, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Viimaste nädalate kuum teema on olnud teismeliste märatsemine Tallinna tänavatel. Noored huligaanid peksavad möödujaid, röövivad eakaaslasi, möllavad ja rüüstavad kohvikutes. Terve linn on õudusest tarretunud, ametnikud peavad kiirnõupidamisi, president õnnitleb teadmistepäeval kooliperet ja nendib, et igale viiendale õpilasele on igahommikune kooliminek ellujäämiskursus. Mis siis on nii äkki juhtunud? Kuidas alati rahulik Tallinn, mis on kogunud kuulsust vähese kuritegevuse ja suure turvatundega, on ootamatult muutunud noorte arveteõiendamiste ja rünnakute epitsentriks? Jah, vaat selles asi ongi, et mitte «ootamatult» ega juhuslikult.

Meie sajandi haiguseks, mida olen võinud Eestis juba neljandat aastat silmatorkavalt täheldada, on traditsioonilise perekonna krahh ja mõistlike alternatiivide puudumine perekonnale kui sellisele.

Teismeliste kuritegevuse ja laste agressiivsuse probleem vaevab tänapäeva ühiskonda juba ammu. Eesti ei ole siin mingi erand. Iseasi, et seniajani on Eesti eliit üritanud seda teemat vältida. See on arusaadav: noorte banditismi olemasolu tekitab kahju paljude riiklike ja ühiskondlike institutsioonide mainele.

Laste ja teismeliste hälbiva käitumise juured on ju ilmselged: esijoones põhjustab seda vanemliku armastuse ja hoole totaalne defitsiit. Tänapäeva peresiseste suhete tüüpmudel on ju selline: lapsel on kõht täis, riided seljas, mis tal veel vaja peaks olema? Paraku ei kaasne ainelise heaolu kasvuga sugugi veel perekonna kvaliteedi tõus, kuna see hõlmab lisaks sissetulekutele ka vastastikust mõistmist ja häid inimsuhteid. Muidugi leidub lisaks vaeseid peresid, kus lapsed on nii ära unustatud kui ka näljas.

Meie sajandi haiguseks, mida olen võinud Eestis juba neljandat aastat silmatorkavalt täheldada, on traditsioonilise perekonna krahh ja mõistlike alternatiivide puudumine perekonnale kui sellisele.

Koolis töötades ning laste ja lastevanematega suheldes võisin veenduda nii laste kui ka lapsevanemate üldise kultuuri ja kasvatuse põhjalikus kriisis. Mis peamine, jõudsin järeldusele, et mitte keegi ei tegele laste hingelise kasvatusega – ei vanemad ega kool. Juba sellised mõisted nagu «üllameelsus», «eneseväärikus», «au», «halastus» ja «armastus» on täiesti välja jäänud väärtuste süsteemist, mida lastes tuleks juurutada. Tuleks, kui tahame kasvatada lapsest inimese, mitte aga kurjategija või kuriteo ohvri. Nende väärt sõnade asemele on astunud uue elulise paradigma sümbolid: «edu», «tõhusus», «kasu», «lojaalsus», «seks».

Saan muidugi asjast aru: paljud lapsed kasvavad üles poolikutes või juba uute vanematega peredes. Abielud muudkui lagunevad, mammad ja papad on aina hõivatud omaenda õnne poole pürgimisega, teevad küll lapsi juurdegi, aga siis läheb pere jälle lõhki ja kõike alustatakse otsast peale. Nii pöörataksegi lapsele tähelepanu ainult siis, kui aega peaks üle jääma.

Tülis paar. Pilt on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Ma ei taha hakata siin üldistama ja kõike liiga tumedates toonides kujutama: olen minagi kokku puutunud tõeliselt sõbralike peredega ja näinud lapsi, keda ümbritseb armastus ja hool. Selline rõõmus ja õnnes kasvanud laps torkab kohe silma: ta on hästi riides, õpib ka hästi, mis aga peamine – tal otse säravad silmad peas.

Ent need lapsed, kes kannatavad vanemate armastuse nappuse all, otsivad lahendust tänavalt. Nad jõlguvad sihitult hoovides ja kaubanduskeskustes, vedelevad tundide kaupa odavates kohvikutes, igasugu elektroonilised vidinad käes ja kõrvas, kui vanemaks saavad, asuvad hankima teravamaid elamusi narkootikumidest.

Jah, teismeliste kuritegevuse probleem saab alguse perekonnast. Aga perekonna kõrval kannavad selle eest vastutust ka riigivõim ja ühiskond.

Linn oma silmas palki ei näe

Olen näiteks päris veendunud, et teismeliste jõukude ilmumine Tallinna on üks silmatorkavamaid keskerakondlaste andevaese linnavalitsemise tagajärgi. Mind on üdini hämmastanud praeguse linnapea Taavi Aasa avaldused, mis kutsuvad üles politseid ohjeldama noorsoo vägivalla levikut.

Andestust, härra linnapea, aga kuhu teie ise varem vaatasite? Teismeliste kakelungid ja möödakäijate ründed ei alanud Tallinnas ju täna ega isegi mitte eile.

Juba möödunud aastal ilmus ajakirjanduses ohtralt teateid teismelistest, kes terroriseerivad kohvikute, parkide ja kaupluste külastajaid. Näiteks räägiti teismeliste bandest Mustakivi McDonald’si juures. Ent Lasnamäe linnaosavanem Maria Jufereva eelistas kepselda linnaosavalitsuse hoone katusel ja lõõritada totakaid laulukesi, mitte tegelda endale alluva piirkonna alaealiste kuritegevuse probleemiga. Endine Tallinna aselinnapea, praegune linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart, kes möödunud aastani vastutas hariduse ja noorsoopoliitika eest, eelistas käia uutel objektidel linti läbi lõikamas ja viia lapsi Põhja-Koreasse võistlema. «Raskesti kasvatatavate laste» probleemi lahkamine talle poliitilist tulu ei tõotanud ja nii ta sellega ei tegelnudki.

Erakond, mis aastaid valitseb üksinda tervet linna, ei soovi mingil juhul tunnistada mingeid vigu, mistõttu paljusid probleeme seletatakse opositsiooni intriigitsemisega ja kui sellest ei aita, siis probleemid hoopis maskeeritakse, vahel ise kõrval suurte võitude ja edu pasunat puhudes.

Jah, võimumonopol laostab rängalt, sest erakond, mis aastaid valitseb üksinda tervet linna, ei soovi mingil juhul tunnistada mingeid vigu, mistõttu paljusid probleeme seletatakse opositsiooni intriigitsemisega ja kui sellest ei aita, siis probleemid hoopis maskeeritakse, vahel ise kõrval suurte võitude ja edu pasunat puhudes. Alles siis, kui laste julm peksmine videosse võetakse, hakatakse matkima tormilist tegutsemist ja kutsuma üles alaealiste komisjone taastama.

Tekib küsimus, miks sellele mõttele tuldi alles praegu, aga mitte juba aastate eest, kui 2007. aasta aprillis täitusid tänavad agressiivsete noortega?

Kooli ja ühiskonna tegemata töö

Vastutuskoormat noorsoo kriisi pärast peab kandma ka kool, kus samuti paljusid probleeme maskeeritakse, sest kõik direktorid hoolitsevad piinliku hoolega oma asutuse maine eest.

Kui avalikkus peaks näiteks teada saama, et kooli tualettruumis leidis aset vahejuhtum, mille käigus vanemate klasside õpilased võtsid esimese klassi juntsult kõik riided seljast ja sundisid teda ennast rahuldama, ise aga võtsid selle videosse, siis lapsevanemad vaevalt tahaksid oma võsukesi sellisesse kooli panna. Aga mida rohkem õpilasi, seda suurem ka finantseerimine. Nii varjataksegi halbu vahejuhtumeid.

Ka õpetajate kaebusi õpilase käitumise peale üritab kooli juhtkond igati välja juurida: esiteks süüdistatakse õpetajat ennast suutmatuses lapsega toime tulla, teiseks aga kuulutatakse lapsed a priori heaks, kombeliseks ja rahumeelseks. Mind on juba aastaid erutanud üks küsimus: Andrei Tšikatilo (tuntud Nõukogude aja maniakk, kes tappis üle 40 lapse) õppis ju ka koolis. Kas tõesti ei märganud õpetajad vähimaidki hälbeid poisi käitumises?

Andrei Tšikatilo.

FOTO: SCANPIX

Ma ei taha sellega loomulikult väita, nagu peaksid õpetajad igas lapses üritama näha tulevast kurjategijat. Siiski ei saa tähele panemata jätta pedagoogi rolli sellise lapse käitumise hindamisel, kes algatab tunni ajal kaklusi, mõnitab nõrgemaid lapsi ning täidab vihikud vägivallast ja tapmistest kubisevate joonistustega.

Enesest mõista peavad vanemad oma last alati parimaks, aga süstemaatiliste käitumishäiretega lapsed tuleks siiski kindlasti psühholoogi ja sotsiaaltöötaja juures arvele võtta. Igal juhul tuleb käitumise parandamiseks tööd teha nii laste kui ka nende vanematega.

Ajakirjandus mõistagi poliitkorrektsusest lähtudes ei anna teada alaealiste pättide rahvust. Kutsun siiski poliitikuid üles loobuma hüsteeria õhutamisest «vene küsimuses».

Oma eriline osa teismeliste kuritegevuse ohjeldamisel lasub ühiskonnal. Eesti vaimulaadi, mida on innukalt omaks võtnud siinsed venelased, iseloomustab tasakaalukas mõtisklevus ja eraelu puutumatus. Aga sellest hoolimata ei tohi vaikides pealt vaadata, kuidas lapsed lapsi peksavad. Ja kui palju olen pidanud nägema, kuidas inimesed bussis kuulavad vaikides pealt laste sõimlemist. Kui teen neile roppsuudele siis märkuse, vaatavad inimesed mind kui imeasja. Sestap kutsun kõiki Tallinna elanikke üles mitte häbenema teismelisi mõistusele tuua, kui nad enesekontrolli kaotavad.

Ajakirjandus mõistagi poliitkorrektsusest lähtudes ei anna teada alaealiste pättide rahvust. Kutsun siiski poliitikuid üles loobuma hüsteeria õhutamisest «vene küsimuses». Kui lapsed kuulevad päevast päeva aina jutte venelasi pärssivast «klaaslaest», Eesti rahvusliku etnokraatia vägivallast venelaste suhtes, vajadusest võidelda vene keele ja kooli säilimise eest, tekitab see tahes-tahtmata agressiivsust, mis rikub laste hinge ja otsib pääsu välja.

Teismeliste kaklused ja röövid on kahtlemata ebameeldiv ilming, aga usun, et seda saab siiski vaos hoida.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.