Vladimir Putin jälgimas koos kindralitega eelmisel aastal toimunud suurõppust Zapad.

FOTO: Mikhail Klimentyev / TASS / Scanpix

Politoloog, mõttekodade Brookings Institution ja Chatham House heaks töötav Venemaa ekspert Lilia Ševtsova leiab Ehho Moskvõ blogis, et tänu lääne sanktsioonidele on Putini juhitud Venemaa jõudnud punkti, kust pole enam võimalik edasi liikuda.

Tegu on olukorraga, mida tuntakse tehnikas, spordis, psühholoogias. Kolb takerdub silindris; sportlane ei suuda jooksu jätkata; konflikti osapoolel pole jõudu edasi võitlemiseks, aga taganeda ka ei saa. See olukord tekib siis, kui ressursivaldaja jõud ammendub. Ühesõnaga – kiilub kinni ning ei saa enam edasi ega tagasi. Kusjuures mida rohkem gaasi anda, seda enam puksib vastu. Mida paanilisemalt tahad hingata, seda enam lämbud.

Venemaa on jõudnud surnud punkti. Riik on tsivilisatsioonilises ruumis rippuma jäänud. Mida iganes võim ette ei võtaks, et edasiminekut imiteerida, ta vaid halvendab olukorda. Otsustage ise.

Ühest küljest ei saa Kreml vastu võtta lääne tingimusi, mis on esitatud sanktsioone seades. Ei saa ju Ukrainale tagastada Krimmi või lahkuda Donbassist? Või lõpetada al-Assadi toetamist? Või tunnistada, et oldigi Skripali mürgitamise taga? Või siis küberaktiivsust kokku rullida? 

Ei-ei! Kreml ei saa taganeda. Ei saa end milleski süüdi tunnistada. Ei saa kunagi alla anda. Ei saa lubada, et edaspidi käitutakse hästi. Mida veel? Sanktsioonide all vastupidamisest on saanud Vene võimu legitimeerimise uus vorm – eelkõige tema enda meelest.

Teisest küljest ei saa Kreml enam lähtuda loogikast «me sülitame kõige peale!».  Sanktsioonide silmus purustab Venemaa pretensioonid suurriigi staatusele. Kuid suurriikluseta pole ainuvõimu. Iga katsega demonstreerida kõrkust kaasneb silmuse pinguldumine. Sestap ei kaalu Kreml läänele karmi vastust. Aga ta kaalub seda, kuidas vastata nõnda, et ei provotseeriks läänt uutele ebameeldivustele. Ent see ei õnnestu eriti hästi. Septembris viib Venemaa läbi kõige võimsamad sõjaväemanöövrid pärast NSVLi lagunemist - «Vostok 2018». Millega siis veel vastata?! Ent see annab NATO-le aluse toimetada naaberriikidesse uusi pataljone. Saadi, mida taheti?

Venemaa välispoliitika on alati olnud siseprobleemide lahendamise vahend – hõlbustades võimu ümber konsolideerumist ja kindlustades välisressurssi. Nüüd on välispoliitikast saanud koorem eelarvele ja see on viinud Venemaa-vaenuliku rahvusvahelise keskkonna tekkeni. Lühidalt – välispoliitika töötab rahvuslike huvide vastu. Ja samal ajal pole seda ka võimalik võimustruktuuri lõhkumata muuta.

Riigi sees on  võim loonud poliitilise Sahara. Ent sulgedes hermeetiliselt praod, on võim loonud olukorra nagu keevas teekannus, mille kaas on kinni joodetud. 

Kõikide institutsioonide paroodiaks muutmine võib ülal luua illusiooni kontrollist ühiskonna üle. Ent legaalsete tahteavalduskanalite puudumine jätab inimestele vaid ühe võimaluse öelda, mida asjast arvatakse – tänavail.

Ja kuidas Kreml teeb Aleksei Navalnõist ennastunustavalt rahvatribuuni ning tõstab tema populaarsust! 

Ja kuidas president Putinil õnnestus «pensionireformist» teha detonaator, mis võib suvalisel hetkel põrmustada tema toe – putinliku enamuse. Ja mis kõige olulisem – ilma igasuguse vajaduseta!

Suurriikluse tööriistad on asunud omaenda eesmärkidele vastu töötama. Nõnda ei tule Venemaa ühest küljest toime militarismita, mis on alati olnud majandusarengu kompensatsioon. Teisalt ei saa Venemaa endale militariseerumist lubada (lugege Aleksandr Goltsi).

Aset on leidnud ainuvõimu mehhanismide devalveerumine. Venemaa on alati koondunud rahvusliku idee, mitte rahvusliku huvi ümber. Ja kus on see idee praegu? Muu hulgas ei saa võimsa ideeta olla tugevat võimu. «krõmnašismi»-taoline ersats ei saa asendada seda, mida pole.

Veel enam on devalveerunud repressiivorganid. Hetkest, mil jõustruktuurid asusid tegelema eraomandi ümberjaotamisega ning siseministeeriumi polkovnikust Zahhartšenkost (kes ei suuda seletada, kust pärinevad tema 9 miljardit rubla) sai siloviku võrdkuju, lakkasid jõustruktuurid riigi julgeolekut garanteerimast. Ent nad pole võimelised kaitsma ka võimu. Nüüd teenivad nad isiklikke huve.

Venemaa ei suuda enam garanteerida imperiaalset osist – suurriikluse alust. «Vene maailma» (Russkij Mir) lõpp ning Kasahstani, Valgevene ja teiste liitlaste soovimatus tunnustada Krimmi annekteerimise legitiimsust on meie Euraasia-galaktika lõpp.

Nüüd on kõige huvitavam, mis hakkab toimuma «surnud punktis» valitseva klassiga. Lääne sanktsioonid viivad vältimatult tema lõhenemiseni: nendeks, kes on sunnitud Venemaal kügelema, ja nendeks, kes suudavad läände integreeruda. Ütleme – vennad Rottenbergid ja Gennadi Timtšenko hakkavad kodumaal viibimist naudisklema. Pjotr Aven ühes Mihhail Fridmani ja Igor Šuvaloviga aga võivad ilmselt jääda maailmakodanikeks. Praegu näeme, kuidas Ališer Usmanov ühes Roman Abramovitšiga püüavad end Suurbritannias müües endale uut eluvalemit leida. Vaatame, kas nad suudavad leida mudeli «nii siin kui seal». Ent igal juhul lõhestab see jagunemine «võimuvertikaali» aluse – sõltumata sellest, kes hakkab selle eesotsas seisma.

Millal ja kuidas me «surnud punktist» väljume? See ei olene vaid välisest mõjust. Eelkõige oleneb see riigile uue hingamise andva sisemise jõu tekkest Venemaal. Läbimurde tulevikku on alati ja kõikjal kindlustanud intellektuaalne seisus. Võimu suhtes kõige opositsioonilisem jõud. Ent vaadates «Varfolomejevi nimekirja», mis tegi tuntuks loomeeliidi, kellest sai (Moskva meeri) Sergei Sobjanini kollegiaalne usaldusisik, adud: ei, meie intelligents on valinud muu funktsiooni. Ent jäävad noored, kes võivad meid veel meeldivalt üllatada.

Ajalugu on näidanud, et ühiskonnad ei saa jääda lõputult kauaks «surnud punkti». Nad kas teevad läbimurde või...

Tõlkinud Teet Korsten