Kolumnist Andrei Kuzitškin loetleb Praha kevadest viis õppetundi Eestile ja meile kõigile (4)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tšehhoslovakkia elanikud, kandes oma maa rahvuslippu, mööduvad põlevast tankist Prahas Nõukogude sissetungi ajal.
Tšehhoslovakkia elanikud, kandes oma maa rahvuslippu, mööduvad põlevast tankist Prahas Nõukogude sissetungi ajal. Foto: Wikimedia Commons

Loosung «Teie ja meie vabaduse eest» oli aktuaalne nii Praha kevade lämmatamise ajal kui ka praegu Venemaal, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Viiekümne aasta eest, 21. augustil 1968, tungisid Tšehhoslovakkia pinnale viie sotsialistliku riigi sõjaväeüksused. Ligemale 500 000 sõdurit ja ohvitseri ning 7000 tanki Nõukogude Liidust, Poolast, Ungarist ja Bulgaariast tegid [Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) toetusel] lõpu Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi poliitikaelu liberaliseerimisele ja majandusreformidele.

Muudatused olid alanud peagi pärast partei kõrgema juhtkonna vahetust 1968. aasta jaanuaris. Võimule tulnud Alexander Dubček, rahvuselt slovakk, toetus Tšehhoslovakkia kommunistliku partei reformimeelsele tiivale.

Tšehhoslovakkia ühiskondliku elu destaliniseerimise loosungi all kaotati tsensuur, lubati ametlikult eraettevõtlus, kuulutati välja kurss sõna- ja arvamusvabadusele ning poliitilisele pluralismile. 1968. aasta juulis esitas registreerimistaotluse üle 70 poliitilise organisatsiooni, mis tähistas riigis tõelise mitmeparteilise süsteemi teket. Ettevõtted viidi üle isejuhtimisele, agaralt edendati kaubavahetust Euroopa kapitalistlike riikidega. Neid protsesse hakati nimetama «inimnäolise sotsialismi ehitamiseks».

Dubček ja valitsuse liikmeteks määratud reformaatorid ei taotlenud kaugeltki sotsialistliku süsteemi lammutamist, vaid soovisid siiralt seda paremaks muuta ja ühtlasi leida uusi võimalusi riigi arenguks.

Kondiitriäri magusaga täidetud riiulid meelitavad uudistajaid akna äärde. Prahas 1965.
Kondiitriäri magusaga täidetud riiulid meelitavad uudistajaid akna äärde. Prahas 1965. Foto: Scanpix

Samuti ei tõstatanud keegi küsimust Nõukogude Liidust eemaldumise või lahkulöömise kohta, sest just selles riigis nägid Tšehhoslovakkia juhid oma julgeoleku tagatist ning odava tooraine ja kütuse allikat.

Tõsi, Tšehhoslovakkia keeldus lubamast paigutada oma territooriumile Nõukogude vägesid ja nõudis, et kaubavahetuses mindaks üle vastastikusele õiglasele arveldamisele vabade hindade alusel.

Loomulikult ei seisnud kõigi nende reformide taga mitte üleliia hea elu, vaid majanduskriis. Plaanimajanduse mehhanismid, mille Nõukogude Liit surus peale kõigile sotsialistliku bloki riikidele, tekitasid kogu süsteemis tagasilööke.

Üsna pea hakkas tööstuslikult arenenud Tšehhoslovakkia tootmisnäitajate poolest maha jääma naabritest Lääne-Saksamaast ja Austriast. Elatustase langes, ühiskondlik rahulolematus kasvas. Seepärast olidki Tšehhoslovakkias ette võetud katsed sotsialismi reformida majanduslikku, mitte poliitilist laadi.

Peamine ülesanne seisnes Brežnevi veenmises

Aga, nagu sageli ette tuleb, kui vabadusedžinn juba pudelist välja pääseb, kipub ta alustama oma elu. Tšehhoslovakkia ühiskond, mis polnud veel unustanud sõja eel riigis valitsenud tõelise demokraatia hõngu ja maitset, asus väga kiiresti liberaliseerumise rajale. Uusi ajalehti ja ajakirju täitsid programmilised artiklid ja manifestid, milles enam ei kutsutud sotsialismi paremaks muutma, vaid sellest täielikult lahti ütlema.

Muutuste esireas sammus intelligents, kelle autoriteet oli Tšehhoslovakkias tunduvalt kõrgem kommunistliku partei omast. Moskvas jälgiti esialgu Tšehhoslovakkias toimuvat heatahtlikult.

Nõukogude valitsuse eesotsas seisis tol ajal Aleksei Kossõgin, kellele ei olnud majanduslikud eksperimendid midagi võõrast ja kes isegi pooldas pehmeid reforme. Temagi üritas leida uut arengumudelit Nõukogude Liidule, mille majandus ilmselgelt veeres kiiresti seisakukuristiku suunas. Sestap pidasid mõned Nõukogude juhid Tšehhoslovakkiat omamoodi polügooniks, kus katsetatakse sotsialistliku majanduse aluste muutmise eri võimalusi. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) peasekretär Leonid Brežnev pidas Tšehhoslovakkia kommunistliku partei juhti Dubčekit lausa oma sõbraks ja kinnitas aina, et «Saša juba riigi üle kontrolli ei kaota».

Leonid Brežnev ja Alexander Dubček Moskvas 1968.
Leonid Brežnev ja Alexander Dubček Moskvas 1968. Foto: Scanpix

Ent 1967. aastal Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee (KGB) etteotsa kerkinud Juri Andropov oli teist meelt. 1956. aastal oli ta olnud Nõukogude Liidu suursaadik Budapestis ja osalenud kõige aktiivsemal moel Ungari antikommunistliku ülestõusu mahasurumises. Andropov jõudis isikliku kogemuse põhjal järeldusele, et demokraatia ja sotsialism on kokkusobimatud: vabadus kujutab endast surmavat mürki ükstaspuha millisele totalitaarsele režiimile. Samal seisukohal oli Nõukogude Liidu kaitseminister marssal Andrei Gretško, kes 1953. aastal oli osalenud SDV nõukogudevastase ülestõusu mahasurumises.

Need mõlemad Nõukogude kõrgemad riigitegelased olid veendunud, et nagu Ungari ja SDV ülestõusude, nii ka Tšehhoslovakkia sündmuste taga seisavad lääne eriteenistused, kes magadeski hauvad plaane, kuidas hävitada sotsialism ja suruda Nõukogude Liit põlvile. Nii oli Tšehhoslovakkia saatus üheselt selge. Sisuliselt hauti salasepitsus Praha kevade purustamiseks välja Lubjankal ja Arbatil (KGB ja kaitseministeeriumi asukohad Moskvas). Peamine ülesanne seisnes Brežnevi veenmises, et Prahas on olukord kontrolli alt väljunud.

Nagu tellimise peale ilmusidki Praha Václavi väljakule inimesed loosungitega «Ivan, kao koju!», «tšehhi keelt ei oska, pea suu kinni!». Tšehhi ja slovaki ajalehtedes ja ajakirjades hakati avaldama Leonid Brežnevi ja teiste sotsialismimaade kommunistlike juhtide karikatuure. Niisugused eriteenistuste võtted on muidugi ammu tuntud ning neid kasutatakse edukalt tänases päevani.

Seda Leonid Brežnev enam välja kannatada ei suutnud: «suure juhi» kultuuris on naerualuseks saamine suurim solvang üldse. Eks ole paljudel meeles, et anekdootide rääkimise eest Nõukogude Liidu juhtide kohta pandi istuma «laimamise» ning «nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda» paragrahvide alusel.

«Teie ja meie vabaduse eest»

Pärast mitut nurjumisega lõppenud läbirääkimistevooru Dubčekiga alustati operatsiooni Doonau. Väljamõeldud ettekäändel (paluti avariimaandumist) saabus 21. augusti ööl kell kaks Praha lennuväljale An-24 Nõukogude dessantväelastega, kes hõivasid lennujuhtimistorni ja kindlustasid järgnevate sõjalennukite maandumise.

Juba 4.20 olid vahi all kõik Tšehhoslovakkia juhid, kes saadeti kohe Moskvasse, kus sunniti alla kirjutama dokumendile «olukorra normaliseerimise kohta Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis». Iseloomulikuks võib pidada, et Tšehhoslovakkia juhtkonna vahistamisel ja üleandmisel Nõukogude sõjaväelastele osales riigi julgeolekuteenistus eesotsas siseministri asetäitja ja KGB agendi Viliam Šalgovičiga, kes tegi endale lõpu pärast 1989. aasta sametrevolutsiooni.

Rahvas tuli tänavale protestima, aga sattus Nõukogude tankide roomikute ja Kalašnikovi automaatide tule alla. Kümned hukkunud tšehhid, slovakid, juudid, sealhulgas naised ja lapsed, oli kohutav hind, mida Tšehhoslovakkia pidi Praha kevade eest maksma.

Nõukogude sõdurid Prahas 1968.
Nõukogude sõdurid Prahas 1968. Foto: Scanpix

Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse tungimise vastu tuli loosungi all «Teie ja meie vabaduse eest» seitse teisitimõtlejat 25. augustil protestima Moskva Punasele väljakule. Nad võeti kinni, ühel meeleavaldajal lõid KGB töötajad hambad sisse, mõned saadeti laagrisse, mõned vaimuhaiglasse.

Nõukogude interventsiooni vastaste lendlehtede üleskleepimise eest peeti 1968. aastal kinni ja peksti läbi Tartu tööline Voldemar Vilt. Paldiskis teeniv vanemleitnant Gennadi Gavrilov kritiseeris 1968. aastal ohvitseride koosolekul vägede viimist Tšehhoslovakkiasse. Selle eest heideti ta NLKPst välja, vallandati teenistusest, anti kohtu alla ja pidi viis aastat laagris veetma.

Lääs aga piirdus kõigest suulise kriitikaga Nõukogude Liidu aadressil. Veel enam – Saksa Liitvabariigi juht Willy Brandt välmis «pingelõdvenduse» ning Lääne-Euroopa ja Nõukogude Liidu lähenemise poliitika, mille tulemusel avanes Nõukogude Liidu ees Euroopa energiaturg ning lääne vaikival nõusolekul suruti julmalt maha teisitimõtlemine kogu Nõukogude Liidus. Niisiis, milliseid õppetunde andis meile Praha kevad ja sellega seonduv?

  1. Kõik katsed sotsialismi reformida on hukule määratud. Sotsialism on liiga nõrk, et suuta areneda ja ennast kaitsta. Seepärast tabab ka kõiki katseid tõugata Eestit ehitama sotsialismi Eesti versiooni vältimatult krahh.
     
  2. Venemaad ei saa usaldada, kuni Vladimir Lenin, Jossif Stalin, Juri Andropov ja Andrei Gretško, kes kannavad vastutust eri riikide ja rahvaste vere valamise eest, kuuluvad jätkuvalt riigi suurimate kangelaste ja sümbolite hulka, on jätkuvalt maetud otse Punasele väljakule. Juri Lotman tõestas juba ammu, et niisugused märgid sümboliseerivad poliitilist järjepidevust ja väljendavad imperialistlikku mõttelaadi, mis kujutab ohtu tervele inimkonnale.
     
  3. Kõik välismaised interventsioonid tuginevad alati riigi sees tegutsevale «viiendale kolonnile». Välisriikide eriteenistused värbavad agente, kes seejärel suunatakse tööle riigiaparaati või muudesse mõjuvõimuga asutustesse. Seetõttu on lustratsioon tõeliselt tõhus vahend riigi sisejulgeoleku tugevdamiseks.
     
  4. Kõikvõimalikud üleskutsed taastada majanduslik suhtlemine Venemaaga on üleskutsed finantseerida Putini režiimi, millele see annab hea võimaluse toota keemiarelva, korraldada küberrünnakuid, lasta alla reisilennukeid ja pidada sõda igal pool maailmas, sealhulgas Donbassis, Gruusias ja Süürias.
     
  5. Isegi käputäis inimesi võib lüüa totalitaarse režiimi alused vankuma, kui on valmis ohverdama ennast võitluses nii teie kui ka meie vabaduse ideaali eest.

25. augustil 2018 tulid loosungi «Teie ja meie vabaduse eest» Moskva Punasele väljakule Nõukogude teisitimõtlejate lapsed ja lapselapsed. Nende meeleavaldus aeti laiali, demonstrandid viis kaasa politsei …

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kommentaarid (4)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles