Lauri Hussar.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Mis oleks, kui korraldaks Lihula samba mälestusürituse, alandaks alkoholi- ka kütuseaktsiisi, hüvitaks noore pere eluasemelaenu omaosaluse, kärbiks riigikogu ja vähendaks parlamendi liikmete hüvitisi? Õõnsad lubadused on leidnud tee erakondade valimisprogrammidesse. Paraku on taas otsustatud valijat alahinnata, pakkudes populistlikke lahendusi, mängides vihal, hirmul ja saamahimul.

Kogu avalikkusse paisatud tulevärgi juures hakkab kahjuks silma ka Eesti poliitika projektipõhisus. Makjavellilikult vihale aetud gruppidega manipuleerimine viib samuti eesmärgile lähemale. Teoloog James F. Clarke on öelnud, et poliitik mõtleb eelseisvatele valimistele, riigimees aga järgmisele põlvkonnale. Tundub, et poliitikutest koosnev parteide ajutrust teeb enne valimisi suuri edusamme. Siinkohal on paslik sõnastada ka küsimused, mis erakondadele valimiste eel tõeliselt korda lähevad.

Reformierakonna keskseks küsimuseks on kujunemas see, kuidas suudab talvel esimeheks valitud Kaja Kallas realiseerida hea seisu arvamusküsitlustes. Pinget ja pinevust on neil seekord kõvasti, sest viimati tuli neil opositsiooniliidri rollis valimistele minna 20. aastat tagasi. Kallasel on see aga esimene suurlahing poliitikas.

Keskerakonna tulemuse otsustab vene valijate mobilisatsioon. Viimase rohkem kui kümne aasta jooksul on see olnud Keskerakonna valimistulemuse võtmetegur. Üks nende häältemagneteid Yana Toom rakendab siin edukalt samasugust metoodikat nagu EKRE, mängides rahvustevahelisele vaenule ja vene inimese tõrjutusele. Jüri Ratase tegevus eestikeelse valija kaasamisel on arvamusküsitluste järgi otsustades olnud palju vähem viljakas.

Tuleks endalt pärida, millist minu ja Eesti probleemi selle erakonna lubadused lahendavad.

Huvitavas seisus on sotsid, kelle toetus kõigub küsitlustes püsivalt 10 ja 13 protsendi vahel. Tuumikvalija on neil olemas, kuid kõnetavaid ideid napib. Kahtluseuss hinges, lähevad sotsid valimistele Jevgeni Ossinovski juhtimisel, peljates kõige rohkem seda, et inimesed ei ole unustanud alkoholipoliitikaga tehtud surmasaltot.

Valimistejärgse valitsuse moodustamise keskne küsimus võib olla aga selles, kuidas leiab leevendust konservatiivse valija valu. Arvamusküsitlustes joonistub välja EKRE paljulubav seis, ent kui sellega ei kaasne kõlavaid nimesid, võib häältesaak jääda loodetust kaugelt napimaks. Isamaa usub veel oma sinilindu ja alust selleks annab neile ajalooliselt tugev organisatsioon ja võimalik, et ka armastatud gastrolööri kaasamine. Vabaerakonna seis on kujunenud hapumast hapumaks ning liikumise Eesti 200 erakonnastumine võib anda neile kabelimatsu.

Ent kogu valimiste keskne küsimus tuleb esitada ikkagi valijal endal. Jättes kõrvale sõnavahu ja populismi, tuleks endalt pärida, millist minu ja Eesti probleemi selle erakonna lubadused lahendavad ning kas selles on riigimehelikkust või vaid nelja-aastast tsüklit jahtivat politikaanlust.