Noored. Foto on illustratiivne.

FOTO: allwomens.ru

Vaevalt teab enamik nüüdseid noori sellist 1980ndate poproki gruppi nagu The Bangles, ja isegi kui teaks, siis suurele osale neist see ei meeldiks. Hoolimata tõsiasjast, et sugude võrdsuse edendamise vaatepunktist oli bänd tähelepanuväärne: see koosnes üksnes naistest. Aga nad tegid loo, mis, arvestades pealekasvava noorsoo mentaliteeti, ajaks ilmselt paljud sensitiivsed nende seast kõval häälel pahandama. Nimelt näitab laulu «Walk Like an Egyptian» video inimesi koomiliselt kõndimas niimoodi, nagu jääb vana Egiptuse piltidelt mulje, et mõned egiptlased kunagi käisid.

The Banglesi hiilgeajal üles kasvanuna sain aru, kuidas aeg on muutunud, kui juhtusin veebis lugema nüüdse põlvkonna kommentaare omaaegsele hittloole. Nende kokkuvõte: video on alandav, üleolev ja solvav ning sedasi sobimatu.

Kui järele mõtlete, siis küllap olete seesuguseid reaktsioone uuelt generatsioonilt kohanud paljudele kultuuri- ja elunähtustele. Nii pole liialdus tõdeda, et uue põlvkonna iseloomulikuks jooneks on saanud tõsiilmeline tahe pahaks panna, hukka mõista, ära keelata.

Kui teatrikriitik Jaak Alliku tähelepanekuil on noore põlvkonna viimase aja lemmikhinnang «lahe!», siis alalõpmata midagi taunides ja kritiseerides, laites ja arvustades määratleb uus põlvkond end selle sõna täieliku vastandina – kui täiesti mittelahe.

Terve põlvkond, hoolimata lemmiksõnast «lahe», ei tundu põrmugi lahe, vaid – tõstame sõnas tähed ümber – hale.

Uue põlvkonna häälekad esindajad – just nemad, isegi kui nad moodustavad omaealiste seas vähemuse, annavad generatsiooni häälekandjaina tooni – on pidevalt valvel, et rünnata igaüht, kes peaks esinema nende arvates kohatu mõttega, viskama nende arvates nurjatu nalja või saama hakkama millegi sellisega, mis võiks nende arvates riivata kelle tahes enesetunnet.

Siis on nad valmis vorpima kaebekirju ja korraldama sovetlikke häbistamiskampaaniaid. See on ju nii ebalahe, uncool, kas pole?

Ja milline muutus võrreldes varasemate põlvkondadega, kelle protestivaim, mis alati noori iseloomustanud, oli kantud ikkagi tahtmisest midagi ise luua ja teha, mitte pelgalt soovist teisi siunata, ähvardada ja alla kiskuda.

Praegusaja pealetungiva mentaliteedi võtab tabavalt kokku Ameerika kirjamees Rich Cohen, kes on küsinud: «Isegi kui sa võid teistele öelda, mida nemad võivad öelda ja mida mitte, isegi kui sa võid neile öelda, kuidas tuleb elada, isegi kui sa võid oma reeglid sotsiaalse surve ja avaliku häbistamise abil maksma panna, siis miks sa peaksid seda tegema?» Ja vastab: «Tead, see on nii mittelahe.»

Need noore põlvkonna esindajad, kes ei taha, et nende ilme määraks häälekad mittelahedad (kes kõlavad kui tõredad-näägutavad-õpetavad vanainimesed), peavad ise neile mittelahedaile vastu hakkama.

Muidu hakkab nende põlvkond meenutama kooliaja piripillidest kitujaid ja kaebajaid, keda, nagu mäletate, ei sallinud keegi. Ja terve põlvkond, hoolimata lemmiksõnast «lahe», ei tundu põrmugi lahe, vaid – tõstame sõnas tähed ümber – hale.