Pärast seda, kui Vahur Kersna oli ETV Kadrioru-saates esitlenud Peeter I üsna ropu suuga mehena, tekkis paljudel küsimus, kas ja kui sündsusetu siis tsaari keelekasutus õigupoolest oli. Peeter I väljendusviis oli elav ja kujundlik. Lapsepõlves tihti järelevalveta jäetuna sõbrunes ta nn tavainimestega ning seetõttu jõudsid rahvalik keel ja tänavatarkused lõpuks ka ametlikesse paberitesse.
Peeter I oli ilmselt Romanovite dünastia kõige ebatavalisem tsaar. Lapsepõlves õppis tsareevitš valitsejapalee kambrites psaltri järgi kirjaoskust, mängis puuhobusega, osales tseremooniatel, käis vagalt kirikutes ja teenistustel. Kümneaastaselt tõusid ta troonile, ent kõrvaldati võimu juurest ja jäeti siis suurel määral omapäi. Võib isegi öelda, et neil aastail kasvas Peeter vaat et uulitsal, puutus kokku kõige erinevamate inimestega. Meie ajal oleks ta ilmselt sattunud politsei ja lastekaitse vaatevälja. Ta ei osanud elu lõpuni päris korralikult kirjutada ja tunnistas kunagi, et aritmeetika alused jõudsid temani alles viieteistkümneaastaselt.
Moskva paleest kaugel elades süüvis poiss hoopis sõjaasjandusse. Õppis vestlema kiprite ja ohvitseridega, aga ka välismaiste oskustöölistega, mis pani hiljem aluse müüdile tsaarist kui puusepast ja sõdurist. 1693. aasta suvel nägi Peeter Arhangelskis esimest korda hollandlaste ja inglaste ookeanilaevu ning sestpeale oli merendus tema esimene ja peamine armastus.