Kõik teavad, mis on kultuur, kuid kui nad peavad seda sõnastama, jäävad hätta. Poole sajandi eest (täpsemini aastal 1952) ilmus artikkel, milles püüti eri kultuurimääratlusi (neid oli sadades) ühe katuse alla viia..
Tiit Kärner: kultuur ja evolutsioon (13)
Vastus küsimusele sõltub sellest, kas vastajal algab inimkonna ajalugu ühiskonna tekkega või on see pika loodusliku arengu üks, parajasti käsilolev etapp. Inimese bioloogilise päritolu ignoreerimine või isegi eitamine, nagu kohtab praegugi paljude nn ühiskonnateadlaste juures, võis aga mõistetav olla XIX sajandil, mitte nüüd.
Darwini evolutsiooniteooria oli tekkehetkel vastuolus loodusteaduse paradigmaga, sest viimase järgi sai spontaanne looduslik areng viia vaid entroopia kasvule ja süsteemide allakäigule (nn soojussurm). Läinud sajandi teine pool oli aga tunnistajaks uue paradigma esilekerkimisele, mis – kui kasutada ühe selle esmasõnastaja Erich Jantschi sõnu[3] – valas ootamatut valgust evolutsiooni kõikehõlmavale nähtusele. Selle paradigma aluseks oli teaduse, eelkõige avatud mittetasakaaluliste süsteemide termodünaamika arengust avanenud mõistmine, et mitte ainult Darwini avastatud bioloogiliste organismide evolutsioon, vaid kogu Universumi areng selle järjest kasvavas komplitseerituses on loodusseaduste toime loomulik tulemus.
Nimelt selgus, et juba tuntud loodusseadustesse oli loodus sisse kirjutanud ka lokaalse soojussurmale vastupidise protsessi võimaluse, seda avatud, mittetasakaaluliste süsteemide korral. Osutus, et seni erandlikuna tundunud bioloogiline evolutsioon moodustab vaid ühe lüli universaalses arenguahelas, mis on Maal viinud mõistusliku olendi tekkele. Seda protsessi – süsteemi organiseerituse astme iseeneslikku kasvu – hakati nimetama iseorganiseerumiseks.