Ahto Lobjakas

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Autopõletamishooaeg Rootsis algas sel aastal pauguga. Kooliaasta alguses on teatav autopõletamiste laine tavaline. Süütamiste foon on üllatavalt kõrge, ehkki langustrendis. Eelmise aasta jaanuarist juulini põletati Rootsis 2263 autot, sel aastal samal ajal 1835. Päeva kohta teeb see 10–13 süütamist.

Esmaspäeval Göteborgi eeslinnades ja mujal Lääne-Rootsis põlema pandud üle 80 sõiduriista esindavad pigem erandit kui reeglit. Põlenguid oli kaugelt liiga palju ka koolialguse kohta. Teiseks koondusid need kitsasse piirkonda. Sotsiaalmeedia toetab oletust, et tegemist oli hästi koordineeritud ettevõtmisega.

Lääne-Rootsis jäid löögi alla tavaliselt suhteliselt rahulikud, isegi jõukad piirkonnad. See ning muude kokkupõrgete ja rahutuste puudumine sunnib oletama kunstlikuma iseloomuga aktsiooni, kui olid näiteks 2013. aasta sisserändetaustaga noorte rahutused Stockholmis. Rootsikeelses Twitteris levisid uudised ajakirjanikelt, kellele öeldi, et süütajatele olevat pakutud raha. Kas, kes ja kui palju, pole selge. Loodetavasti saab politsei vastuseid eile Rootsis kinni võetud kahelt kahtlusaluselt, kellele lisandub üks Türgi piiril tabatu. Kõik on kuritegeliku taustaga 20. eluaasta ringis mehed.

Kurjategijate agenda erineb üldjuhul getonoorte muredest. Kuna süütamised leidsid aset vähem kui kuu aega enne üldvalimisi 9. septembril, kahtlustatakse katset viimaseid mõjutada. Rootsi lehed kirjutavad, et peale paremäärmuslike rootsidemokraatide on Facebook'is juba asjakohast valimisreklaami ostnud parempoolsed moderaadid ja kristlikud demokraadid.

Kindlasti on tegemist hoobiga võimukoalitsiooni juhtivatele sotsiaaldemokraatidele. Peaminister Stefan Löfveni reaktsioon teleusutluses oli reljeefne: «Ma olen väga vihane, mida kuradit nad mõtlevad?» Löfven ei ole mingi Taavi Rõivas. Kunagi keevitajana elatist teeninud mees lubas rakendada karme meetmeid. Igal juhul on segi löödud sotsiaaldemokraatide kampaaniaplaanid: heaolu asemel tuleb jälle hakata rääkima kuritööst ja karistusest ning integratsioonist. Hoobi sai ka Miljöpartiet ehk rohelised, kes lootsid suvistest metsapõlengutest toetust oma agendale.

Suurimat kasu tõotavad tehnoloogilised põlengud võõravihastele rootsidemokraaditele. Nad hoiavad küsitlustes sotsiaaldemokraatide järel teist kohta veidi üle 20 protsendiga. Tähelepanu kulub neile marjaks ära. Samas on parteis lõhesid ning koalitsioonikonjunktuur kehv: parema tiiva neli traditsioonilist parteid saavad kokku üle 35 protsendi häältest ja vaevalt endale uut suuremat venda soovivad – isegi kui see soeks end parketikõlblikuks.

Eesti kontekstis peab lootma, et meie vananevad meespandorad ei jõuaks taas kuulujuttudega mitu tiiru ümber maa joosta, enne kui tõde püksid jalga saab. Rootsi on viimastel aastakümnetel kiirelt kosmopolitiseerunud. Ta on kogemas teistele Lääne-Euroopa riikidele tuttavaid probleeme, kuid need ei ole mitte osa rahvuslikust kadu- ja kõdunarratiivist, vaid end maailmalavale murdva enesekindla ühiskonna eduloost. Rootsi majandus kasvab, tööpuudus on madal, kultuur prestiižne nagu ei kunagi varem.

Rootsi ilmestab veel üht olulist Euroopa seaduspära. Nagu Saksamaal, ei loeta seal paremäärmuse tõusust automaatselt välja vajadust ühiskonnakorraldus pea peale pöörata. Rootsit on viimastel aastatel valitsenud poliitiline konsensus, mis on rootsidemokraadid endast välja tõuganud. Järeldused kriisist on tehtud, piirid suurele sisserändele uuesti suletud. Väärtuseliselt ei ole aga «ülejäänud 80 protsenti» lasknud ennast üleliia häirida vaevalt viiendikku rahvast esindava poliitilise jõu tahtmistest.