Kadri Simson: eelarve valik – kas põhjamaisem või rahvavaesem Eesti

Kadri Simson
, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees, väliskomisjoni liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson.
Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson. Foto: Toomas Huik

Riigikogu jaoks on iga sügise lahutamatuks osaks järgmise aasta riigieelarve arutelud. Nii nagu aastad pole vennad, on ka eelarvevaidlused erineva ilmega. Sel sügisel taevas tumeneb, sest tänavusele arutelule paneb oma pitseri ka seni teadmata lahendusega kriis eurotsoonis ning Eesti antud ülisuur garantii hädas olevatele riikidele.



Rahandusministeerium on eelarve koostamisel arvestanud mõõduka majanduskasvuga, Eesti Pank soovitab aga kasutada riskistsenaariumi. Kuid ka optimistlikumas eelarves on juba trendiks saamas koonerdamine strateegilistes valdkondades. See omakorda halvendab pikas vaates Eesti eelarvepositsiooni. Jutt majanduskasvust osutub tavainimese jaoks aga sisutuks loosungiks, sest eelarve kaudu seda ei koge. Kui, siis vahest planeeritud suuremate tarbimismaksudena, mis väljenduvad tavaelus jätkuvate hinnatõusudega.

Riigieelarve head ja vead

Järgmise aasta eelarves on valitsuse rõõmusõnumiks pensionide 4,4-protsendiline kasv.

Kui sinna kõrvale panna aga tõsiasi, et Eestis on euroala kõrgeim inflatsioon ning aastaga on toidu­ained kallinenud üle üheksa protsendi, jätkub pensionäride vaesumine. Loomulikult on esimene pensionitõus pärast kriisiaastaid parem kui mitte midagi, kuid eufooriaks see põhjust ei anna.

Eesti valitsus käitub rahanduses kahepalgeliselt. Samal ajal kui riigikogus suruti kiirkorras läbi EFSF, millega Eesti garanteerib kahe miljardi euro ulatuses lõhkilaenanud riikidele soodsate laenuvõimaluste säilitamist, põlistatakse meie enda inimesi puudutavad kärped ka tulevaks aastaks. Eelarve paisutused ja kahandused on nii mõneski valdkonnas tehtud nii, et lüüakse neid, keda poleks tohtinud lüüa, ning premeeritakse neid, keda ei tohiks premeerida.

Siseriiklik hind on sellisele käitumisele kõrgem, kui me maksta suudame. Kärped sotsiaalvaldkonnas halvendavad meie inimeste tervist. Külmutatud eelarve õpetajate ja päästjate palkadeks paneb kaalule laste hariduse ja riigi võime kriisidega toime tulla. Suured maksutõusud löövad aga eelkõige väiksema sissetulekuga peresid ning mängivad kindlasti oma osa selles, et väljaränne Eestist on taas tõusuteel.

Kuidas probleeme lahendada?

Me oleme viimastel aastatel piltlikult kivist vett välja pigistanud. Paljud lääne poliitikud vaatavad meie saavutusi suuril silmil ja tunnistavad omavahel, et nemad oma inimestega nii käituda ei saaks. Aga eksperimendina oleme neile huvitavad.

Samas kõlavad aina jõulisemalt hoiatused ekspertidelt, et Eesti on kaotaja, kui ta sellest majanduskriisist oma õppetükke ei õpi. Neist esimene on see, et õhukesest riigist, mis muudkui kärbib hariduselt, sotsiaalselt kaitselt ja turvalisuselt, kipuvad inimesed lahkuma. Inimesed lähevad riikidesse, kus kriisiaegadel aidatakse töökohti hoida ja luua. Sellise võime annab valitsustele aga tasakaalukam euroopalik maksupoliitika, kus igaüks kannab talle jõukohast koormust. Jõukohane maksukoormus langeb ka suurepalgalistele ja suurettevõtetele. Ega see, et välisfirmad Eestis ettevõtte tulumaksu ei tasu, tähenda seda, et nad oma kodumaal maksuvabalt tegutseksid. Samuti lahkutakse enamasti tööle riikidesse, kus on astmeline tulumaks.

Keskerakonna algatatud astmeline tulumaks, kus suuremat maksumäära peaks tasuma üle 1500-eurose kuupalga saaja, annab riigieelarvele piisavalt lisaraha, et jätkuks õpetajate ja päästjate palgatõusuks. See aitaks taastada laste ranitsatoetuse ja pakkuda igale lapsele lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni sooja koolilõunat. Tulumaksu suurem laekumine laseks alandada ka käibemaksu toasoojale ja ravimitele.

Seda, kui keeruline on kriisiaastatel õhukeses riigis toime tulla, on Eesti viimastel aastatel oma kodanikele tunda andnud. Nüüd jääb meile valik, kas põhjamaisem riik siin või uus põhjamaine kodumaa liiga paljudele siin raskustesse jäänud töökätele naabrite juures.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles