Riho Saard.

FOTO: .

Detsembrikuu on kingituste ostmise kuu, mil tuleb paratamatult mõelda rohkem rahale, ja jõulukuu, mil mõeldakse ka rohkem kui muidu Jumalale. Et mõlemat on vähe või peaaegu polegi, siis võiks neist ju üldse mitte rääkida. Aga just sellest, mida ei ole või mida on vähe, me tavaliselt räägime.


Oma üllatuseks avastasin hiljuti, et kristluses on uskumatult palju finantsmaailma terminoloogiat ja keelt. Uus testament sisaldab ligi 400 finantsmajandusega seotud sõna ja mõistet. Seda pole vähe.



Jumala partner kirik ei suuda enam kuigi õnnestunult Jumala isikupära vahendada, sest kirikul on tema mõnede allesjäänud sõprade kõrval ka rohkelt vaenlasi. Kas seda saaks teha aga raha, millel on võib-olla lisaks deflatsiooni, inflatsiooni, devalvatsiooni põhjustavate vaenlastele rohkesti ka sõpru?



«Minu on hõbe ja minu on kuld, ütleb vägede Jehoova,» seisab Haggai raamatus. Jeesuski küsis, kelle kujutis oli rahal (Luuka 20:24-25). Loomulikult keisri. Constaninus Suur parandas ka selle vea ja lasi aastal 315 vermida hõberahasid Kristuse monogrammiga. Massikultuuri suurim tugiraha, USA dollar kannab teksti: «In God we Trust.» Raha ise on ju intellektuaalselt sisutu. Kas see muutub sisukamaks, kui kannab Jumala sümbolit?



Kuid kuld ja raha on vähemalt indoeuroopa müütilistes arusaamades seotud ka allmaailmaga, ktoonilised jumalad on raha omanikud ning kuningriikide hiilgused on kuradi hallata. Ka Jeesuse reetis just see jünger, kelle käes oli raha. Usureformaatorid nägid, et raha võib olla märk inimese jumalatusest, sidemetest deemonitega – seda siis, kui rahale lisati laenuprotsendid. Liigkasuvõtmine oli keskaegses mõtlemises üks kõige enam hinge päästmist takistav patt. Finantstegevust peeti väärituks, sest rahaga tegelemine rüvetas, ja nii jätsid kristlased juba keskajal laenuandmise ja protsendivõtmise juutidele, kelle esivanemad olid Kristuse risti löönud.



Need, kelle kätte on läbi ajaloo koondunud rikkused, on eemal avalikust aktiivusklikkusest. Maailma usklikem territoorium – troopiline Aafrika – on ka maailma vaeseim territoorium. Jeesus jutustas, et rikkal on raske pääseda taevariiki (Lk 18:22-25). Seepärast muutsid algkristlased ennast kunstlikult omandita vaesteks. Tagavara kogumine oli usuvastane tegu. Raha ei ole neutraalne, kui sellest on saanud mammon ja ohjeldamatu finantsvõim, aga ka Jumal pole ohutu, kui temast on tehtud ebajumal.



Turumajanduses pole raha eetiliselt immuunne. Raha immuunsus on haavatud, kui seda ei seo moraal-sed seadused, kui see toimib millestki sõltumatuna. Et seda hirmu talitseda, tuleb mõlemale seada reeglid, siduda need moraaliga. Kristlik teoloogia peab vajalikuks rääkida, et Jumalat seob tema olemus, mille põhiomaduseks on pühadus ja armastus. See tähendab, et kui ta toimiks meelevaldselt ja etteennustamatult, nii et saab rikutud armastuse ja pühaduse tasakaal, siis pole ta õige.



See, et tavakodanikel on teoreetiline võimalus investeerida ja osta aktsiaid, muudab-ohjeldab turumajandust ja nii võib rääkida kapitalismi demokratiseerumisest. Protestantluses tuntakse demokraatlikku rahvakiriku mudelit, aga isegi roomakatoliku kirik ei saa mööda vaadata rahva religiositeedist ja peab sellega arvestama – kas või sellega, kuidas rahvas usub näiteks neitsistsündi ja Neitsi Maarja kultusesse. Vox populi vox Dei – rahva hääl on Jumala hääl ehk Fides populi fides Dei – rahva usk on Jumala usk.



Rahaga eksimine toob kaasa karistusi, mis võivad ulatuda meie järglasteni, sest võlga on raske kustutada ja ka andestada. Kristlus tunneb 5. sajandist alates algpatu mõistet ning kristlik teoloogia räägib iga inimese langusjärgsest võlavangistusest, millest Jeesus kui Kristus tuli inimest lahti ostma. Hernhuutlased armastasid 18. sajandil eestlastele kuulutada, et inimesed ongi Kristuse valuraha. Kristusega ostetakse inimkonnale, nagu ütles kirikuisa Tertullianus, pattude andestus. Tegemist oli metafüüsilise finantstehinguga.



On neid, kellele see tehing ei meeldi ja kes õpetavad, et Saatanale pole tegelikult midagi makstud, sest see, kes suri, tõusis surnuist üles. See meenutab tuntud stsenaariumi filmidest, kus rahaga täidetud kohver, mis peaks minema kurjategijatele pantvangi(de) väljaostmiseks, saadakse õnnelikult koos pantvangiga tagasi.



Rahal polevat armastust, aga Jumalal öeldakse seda olevat. Finantsmajanduse teooriad on välja töötatud selleks, et luua toimetulekuks minimaalselt vajalikku küllust sinna ja seal, kus esineb puudust ja töötust. Millal majandusteadlased hakkavad sellega tegelema ega rahuldu vaid rahvastiku kogutoodangu ja majanduslike aluste korrashoiuga, on raske öelda.



Himu ja vajadus pole sünonüümid. Nii nagu usku ja Jumalat on võimatu jagada võrdselt, on ka raha võimatu jagada võrdselt. Õieti on rahal väärtust vaid siis, kui seda teistel pole, ütles kirikuõpetaja Eduard Tennmann. Nii on ka preestril patuste hulgas teistsugune väärtus. Kristlik kirik elab patust ja süüst, mis ei lõpe ka kunagi.



Millegi eluks tähtsa puudumisel on omad saatuslikud tagajärjed. Rahanappust nimetab raske isikliku elu probleemina ligi 80 protsenti Eesti elanikest. On selge, et inimese väärtust mõõdetakse turumajanduse sotsiaalses kontekstis tema sissetulekute järgi. Jumal ja raha tähendavad võimu, meelevalda ja edu. Rahvausundites otsiti samuti edu (kratid ning vilja- ja karjaõnne uskumused). Soome majanduslik madalseis tõi 1990. aastate alguses müügilettidele hulgaliselt majandusliku edu saavutamise eduõpikuid.



Ka Jumala defitsiit on saavutanud taseme, kus tema vastu enam isegi ei protesteerita. See Jumala puudumine inimelusfäärist sünnitab mitmel pool maailmas äärmuslikke radikaal-fundamentalistlikke liikumisi ja sektide rohkust, kes on valmis tegema ükskõik mida, et Jumala kohalolu siin maailmas suurendada või Jumalat meelde tuletada, teda rikkana tagasi tuua.



Tegemist on omalaadse messianismiga, mis on haaranud USA teolooge, kes kõnelevad uusliberaalse ärimaailma kaitseks, et ärimehedki on nii sageli «põlatud ja inimestest hüljatud, kelle pealt silmnägu ära pööratakse» (Jesaja 53), aga just nemad on ühiskonna päästjad, kelle pingutustest lihtsalt ei saada aru. Just nemad riskivad iseenda, aga ka teiste nimel oma investeeringutega ja sellega, et nad võivad jääda vaeseks.



Juba Pascal õpetas, kuidas tuleks mõistuse ja südamega õigesti jumalausku investeerida. Nimelt, kaalugem võitu ja kaotust juhul, kui Jumal on olemas. Hinnakem kumbagi võimalust: kui te võidate, siis te võidate kõik, ja kui te kaotate, siis ei kaota te midagi: tehke kõhklemata panus sellele, et Jumal on olemas. Samasugust investeeringut soovitas ei keegi muu kui ka Jeesus ise: «Tõesti ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks selsinasel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu.»



Iga investeerija tegeleb rahas peituva potentsiaali vabastamisega. 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul elanud teoloog Cajetanus pidi rahas peituva potentsiaali vabastamist igati õigustatuks. Cajetanus nägi raha seemnena, mis külvatakse äritehingutes ja mis toob õnnestunud külvi ehk investeeringuga lisatulu, lisaraha. Cajetanus esitas seega vastupidiselt Aristotelesele, kes õpetas raha viljatust, käsituse raha viljakusest.



Jeesus rääkis mõistukõne sellest, et ringlusest välistatud raha, mis on peidetud maha, on kasutu. Raha ei tohi kunagi seista, vaid ta peab olema ringluses, liikumises ja panema midagi liikuma.



Ärialal töötajatele mõeldud õpikutes viidatakse väga tihti just sellele tuntud talentide loole. Raha loob inimesele vabadusastmeid mitte ainult tarbimiseks, vaid ka õigeks toimimiseks. Halastaja samaarlane ei oleks saanud olla see, kes ta oli, kui tal poleks olnud raha, millega kinni maksta röövlite kätte jäetu öömaja ja hoolekanne. Rahapalk ja rahalised annetused – see ongi kristlik ligimesearmastus ja õige jumalateenistus või ühiskonna ühisvastutuse teostumine.



Jumala isikupära saab nähtavaks raha kaudu ja raha omandab järjest rohkem Jumala omadust püsida nähtamatuna, eemalduda käegakatsutavusest. Iga pangaoperatsioon tähendab raha nähtamatut liikumist ja mõjumist, nagu palve. Raha ja Jumal on inimese siseressursside liikumapanemiseks ja mitte nende varade külmutamiseks. Iga inimene ootab oma hingelise varanduse päästmist ja õiget rakendamist, nii et frustratsioon oleks välistatud.



Riho Saard on teoloogiadoktor, usuteaduste instituudi professor