Zygmunt Bauman: kapitalism on õppinud looma peremeesorganisme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsioloog Zygmunt Bauman leiab, et kapitalism ei sure, sest see on sarnane parasiitidega – organismidega, mis toituvad sootuks teisest liigist organismidest.
Finantskriisi tingimustes on liiast loota, et parasiit sureb, kui tal enam toitu ei jagu – ka kapitalism on arenenud päris nutikaks.
Kui parafraseerida Mark Twaini, siis kuuldused kapitalismi surmast on tagasihoidlikult öeldes liialdatud. Kapitalismile on seesmiselt omane imeline taaselustumis- ja taastärkamisvõime, kuigi tuleb nentida, et see on sarnane parasiitidega ehk organismidega, mis toituvad sootuks teisest liigist organismidest.
Olles ühe peremeesorganismi täielikult või peaaegu täielikult välja kurnanud, kipuvad parasiidid otsima uut peremeest, ja enamasti nad leiavadki sellise, kes varustab neid taas tükk aega – kuigi mitte lõpmatult – elumahladega, mis võimaldavad parasiidil edukalt edasi elada.
Sadakonna aasta eest mõistis Rosa Luxemburg kapitalismi kõhedust tekitavat fööniksilaadset võimet tõusta ikka ja jälle uuesti tuhast – võimet, mis jätab endast maha tühermaade laine: kapitalismi ajalugu on pilgeni täidetud elusorganismide jäänustega, millest imeti lõplikult välja viimasedki elumahlad.
Ent Luxemburg arvas, et organismid, mis on valmis vastu võtma parasiidi külaskäike, on omased vaid «kapitalismieelsele majandusele», mille hulk oli piiratud ja vähenes pidevalt sedamööda, kuidas kapitalism aina oma haaret laiendas.
Iga uue peremeesorganismi leidmisega sai mõni senistest «uudismaadest» viljakaks kapitalistliku ekspluateerimise väljaks ning muutus seetõttu enamasti üsna kiiresti kõlbmatuks kapitalistlikule «laiendatud taastootmisele», sest ei tõotanud enam piisavalt kasumit, mida niisugune laienemine nõuab.
Niimoodi mõeldes – mida ei tasu imeks panna, sest sadakond aastat tagasi mõistetigi laienemist eelkõige territoriaalselt, pigem ekstensiivse kui intensiivsena, pigem horisontaalse kui vertikaalsena – pidigi Luxemburg jõudma järeldusele, et kapitalistlikul süsteemil on oma kindlad «looduslikud» piirid nii ruumis kui ka ajas: kui kogu maailma «uudismaad» on hõivatud ja kapitalistliku taaskasutuse veskikivide vahel pulbriks jahvatatud, tõkestab uute maade puudumine süsteemi edasist kasvu ja toob lõpuks kaasa selle kokkuvarisemise. Parasiit kõngeb, kuna pole enam väljakurnamata peremeesorganisme, keda ta enda huvides ära kasutada saaks.
Praeguseks on kapitalism levinud juba üle maailma või vähemalt jõudnud sellele väga lähedale. Niisiis hirm, mis Luxemburgi arvates pidi ees seisma alles kauges tulevikus, on täitunud. Kas on seepärast kätte jõudnud ka Luxemburgi ennustuse täitumise aeg? Mina seda ei usu. Viimasel poolel sajandil on kapitalism ära õppinud uute «uudismaade» loomise varem tundmatul ja isegi kujutletamatul viisil ega pea seepärast piirduma ainult juba olemasolevate peremeesorganismide edasise kurnamisega.
Selle uue oskuse puhul, mille on muutnud võimalikuks üleminek «tootmisühiskonnalt» «tarbimisühiskonnale» ning kapitali ja tööjõu interaktsioonilt tarbekauba ja kliendi interaktsioonile «lisaväärtuse» peamise loomise vahendina, koosneb kasum ja akumulatsioon eelkõige eluliste funktsioonide aina süvenevast tarbekaubastumisest, aina uute vajaduste rahuldamise pidevast turustamisest ning vajaduste asendamises ihadega kasumile orienteeritud majandust käimas hoidva oravaratta rollis.
Praegune kriis tuleneb sellest, et välja kurnatud ja otsakorral on ka see kunstlikult loodud «uudismaa», mille aluseks olid miljonid inimesed, kes «krediitkaardikultuuri» asemel püsisid «hoiuraamatukultuuri» juures, niisiis inimesed, kes olid liiga ettevaatlikud, et kulutada veel teenimata raha, elada võlgu, võtta laenu ja maksa intresse.
Selle «uudismaa» ekspluateerimine on nüüd läbi saanud ja poliitikud peavad lihtsalt tagantjärele ära koristama pankurite pidusöögi jäänused. Enam ei vastuta selle eest pankurid, vaid see on asetatud kenasti «poliitiliste probleemide» jäätmekasti ning muudetud just viimasel ajal majanduslikust probleemist «poliitilise tahte» probleemiks, kui kasutada Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli sõnu.
Aga pole vähimatki põhjust kahelda, et kapitalismi töötubades nähakse tõsist vaeva uute «uudismaade» loomiseks – tõsi, ka neid ootab mõistagi ees suhteliselt piiratud eluea needus, mis on omane kapitalismi parasiitlikule eluviisile tervikuna.
Kapitalism liigubki edasi loova hävingu saatel. Loomisel on kapitalismi «uus, paremaks muudetud» vorm, hävimas on aga selle loendamatute ja paljunenud «peremeesorganismide» võime ennast ise ülal pidada, kõigi nende elujärg ja väärikus, kelle kapitalism jõu või meelitusega enda peremeheks võttis.
Mulle tundub päris tõsiselt, et üks kapitalismi tähtsamaid väärtusi seisneb tõigas, et majandusteadlaste, isegi kapitalismi kriitikute kujutlusvõime jääb tublisti maha kapitalismi enda leidlikkusest, arengusuundade meelevaldsusest ja halastamatusest valitud teel edasiliikumisel.
© Social Europe Journal
Zygmunt Bauman on Inglismaal resideeruv Poola sotsioloog, Leedsi ülikooli professor, tarbimisühiskonna ja globaliseerumiskriitik, ligi 60 raamatu autor.