Jüri Ratas.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees

Korruptsioon on monoparteilise süsteemi tingimustes surematu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Kui president Kersti Kaljulaid Narva jõudis, oli uus korruptsiooniskandaal juba alanud... Meie riigipeale jääb üle vaid kaasa tunda: ta võis ju pealinna oludest natukenegi puhata, aga sattus vihma alt räästa alla.

Keskerakonna esimehe Jüri Ratase esimene kommentaar Narva volikogu liikmete korruptsioonikahtlustele oli karm ja õiglane – sama hästi oleks ta pidanud ütlema ka näiteks Tallinna parteimeediale kulutatavatest miljonitest: «Avalikke vahendeid tuleb alati kasutada läbipaistvalt, lähtuvalt inimeste ühistest huvidest ning vältides huvide konflikti. Mitte ükski sent Narva maksumaksja raha ei tohi teenida kellegi erahuve.»

Peaminister lisas sakraalse fraasi: «Minu juhitud Keskerakond ei salli korruptsiooni mitte ühelgi kujul.» See peab nüüd küll annaalidesse minema, nagu näiteks «Ivo Parbus, kes siis veel» või «Taavi Aasa kaitsnud Deniss Boroditš hakkab teenima rohkem, kui president. Tehtud.»

Keskerakonna tõrjuv suhtumine korruptsiooni on üldteada: kui Aas, kes ei näinud probleemi Ratase spordivõistluste linna rahaga toetamises, sai juhuslikult teada, et Tallinna Linnatranspordi ASi tegelased ostavad massiliselt kokku Harley-Davidsone, taandas ta end nördinult jõugu esimehe kohalt, mainides, et oli ammu aimanud, et asi ei ole õige. Läbinägeliku juhi pahameel oli nii suur, et ta oleks ehk linnastki ära läinud, nagu plaanib seda teha president, kuid ei saa: ta töötab ju linnapeana.

Ratas ütles oma esimeses avalduses Narva korruptsiooniskandaalist: «See on terve ühiskonna probleem.» Ja tal oli tuline õigus, kuna korrumpeerunud võimuerakond on ju mitte ainult Tallinna ja Narva, vaid kogu riigi peavalu. See on probleem ka parteile endale, sest iga kord ei jõuta hankida arstitõendit, mis vabastaks vastutusest ja kohtumõistmisest vahelejäämise korral.

Ratas on pantvangis

Praegune Eesti mõjukaima erakonna juht on Eestit armastav ja inimesi salliv poliitik, kuid ta asus Keskerakonda juhtima alles hiljaaegu, saades päranduseks väljakujunenud ärisidemed, jokkskeemid ja spetsiifilise juhtimisstiili. Ratas isegi oli süsteemi ohver, kui teda solgutati Tallinna linnapea tooli ja riigikogu vahel, nagu poisikest. Kui kõik jätkuks endistviisi, ootaksime me praegu mingeid Svjatopusto kandist tellitud säilmeid vene kiriku jaoks, näeksime Ülemiste vanakese kümnemeetriseid lellepoegi ja riigi tähtsaimat vihmavarju hoidvaid uusi noori kõrgepalgalisi tibisid.

Uus erakonna juht peab elama ja tegutsema vanas süsteemis ning olema tänulik Yana Toomile selle eest, et too armuliselt ei pretendeeri tema kohale. Ratas peab võitlema korruptsiooniga ja samas surnuks rääkima parteipropaganda peale kulutatavate maksumaksjate miljonite teemat. Teisiti ei olegi võimalik, sest vastasel juhul tuleksid «korruptsiooni põlgaval» Keskerakonnal tõsised tagasilöögid valimistel ja toimuks saavutatud ainuvõimu käestlaskmine. Liiga paljud teenivad tänu praegu kehtivale süsteemile suurt raha, ja selle äravõtmine võiks lõppeda kogunisti uute rahutustega pealinnas. Lääs ju kehtestab valusaid sanktsioone ennekõige Vladimir Putini lähikonna oligarhidele lootuses, et nemad tõstavad mässu oma peremehe vastu.

Ratas, sümpaatne, energiline ja inimesena aus peaminister, on oma erakonna pantvang – või, nagu ütles Tallinna Televisiooni saates Vahur Kersna Hannes Võrnole, Ratas on eurosaadiku Toomi «alandlik alluv» ja Toom hoiab teda peos, kustkohast – lugege parem esmaallikast. Kuid peaminister on nüüd näidanud isegi mingit ujedat mässumeelsust – Narva piirkonna esimees Toom oli küll otsustanud, et Narvas pole tegu mitte korruptsiooni, vaid protseduurireegli täitmata jätmisega, aga peaminister raiub nagu rauda – kahtlustuse saanud volikogu liikmed ei saa oma kohtadel jätkata.

Nagu Gogoli «Surnud hingedes»

Keskerakonna juhi olukorda komplitseerib endiselt olukord Venemaa võimuparteiga sõlmitud paktiga: eestlastest valijate seas see mõistmist endiselt ei leia ja võib ka juhtuda, et ka vene valijad hakkavad seepeale varsti nina krimpsutama, sest teadjad Moskva politoloogid väidavad aina sagedamini, et Jedinaja Rossija ja Dmitri Medvedev lastakse järgmise aasta kevadel või siis sügisel veega alla ja asemele võib tulla mõni vene rahvarinde põhjal moodustatud «Venemaa taassünni» partei. Ja siis on Eesti peaministri erakonnal kaelas sõprusleping mingi poliitilise zombi, või veel hullem – Vene opositsioonierakonnaga.

Olukord, millesse on sattunud Keskerakonna juhtimise üle võtnud ja lõpuks korruptsiooniga võitlema hakanud Ratas, on ammu kirjeldatud Nikolai Gogoli «Surnud hingedes»:

«...äkki saadeti endise vedelvorsti asemele uus ülemus, altkäemaksuvõtjate ja kõige selle vaenlane, mida kutsutakse valskuseks. Juba teisel päeval ajas ta kõigile viimse kui üheni hirmu peale, nõudis aruandeid, avastas puudusi ja igal sammul puuduvaid summasid, märkas ühtlasi tsiviilehitusviisis maju, ja algas puhastustöö. Ametnikud vallandati ametist; tsiviilehitusviisis majad võeti kroonule ning muudeti mitmesugusteks heategevateks asutusteks ja kantonistide koolideks; kõik tehti pihuks ja põrmuks... Aga ülemus oli varsti veelgi suuremate kelmide küüsis, keda ta säärasteks üldsegi ei pidanud; ta oli koguni rahul, et oli viimaks kohased inimesed välja valinud, ja hooples päris tõsiselt oma peene oskusega inimeste võimeid tunda. Ametnikud mõistsid tema meelelaadi ja iseloomu. Kõik, kes tema juhtimise all olid, muutusid halastamatuteks valskuse vastu võitlejateks; kõigil ja kõigis asjus jälitasid nad valskust, nagu kalamees ajab västraga taga mõnda lihavat beluugat, ning jälitasid teda niisuguse eduga, et varsti oli igaühel mitu tuhat rubla kapitali. Sel ajal pöördusid õigele teele ka paljud endised ametnikud ja nad võeti uuesti ametisse.»

Täpselt nagu 21. sajandi Tallinnas: liigkasuvõtjad tulevad vanglast tagasi ja saavad jälle linna leivale. Sest korruptsioon on monoparteilise süsteemi tingimustes surematu.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.