Kui mõtlen sellele, millises olukorras me 27 aastat tagasi omariiklusega startisime, oleme jõudnud väga kaugele – võrdleme end kasvõi mõnede saatusekaaslastega. Kuid maailm ei püsi paigal. Ja minus süveneb veendumus, et oleme kaotamas midagi väga olulist: fookuspunkti.
Ilma kiiri koondamata pole võimalik luubiga puitu süüdata. Ilma eesmärgita ei ole arengut ning ilma arenguta ei ole elu. Õnneks on meil olemas suurepärane teejuhis: see on Eesti Vabariigi põhiseadus, täpsemalt selle sissejuhatus. Meid on õnnistatud tõepoolest hea põhisedusega, mis pole vahepealsete aastate jooksulolulist muutmist vajanud ning teenib meid tõenäoliselt veel kaua. Kuid mulle tundub, et vähenema hakkab meie võime teejuhti lugeda – mis on aja jooksul paratamatu, nagu pole tänapäeval võimalik mõista kõiki neid Puškini «Jevgeni Onegini» kihistusi, mis olid mõistetavad kirjaniku kaasaegsetele.