Mart Raudsaar: kui Eesti kaotab fookuse (40)

Mart Raudsaar
, ajakirjandusõppejõud, Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor.
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Telesaade «Mõtleme veel», 1988.
Telesaade «Mõtleme veel», 1988. Foto: ETV

Kui mõtlen sellele, millises olukorras me 27 aastat tagasi omariiklusega startisime, oleme jõudnud väga kaugele – võrdleme end kasvõi mõnede saatusekaaslastega. Kuid maailm ei püsi paigal. Ja minus süveneb veendumus, et oleme kaotamas midagi väga olulist: fookuspunkti.

Ilma kiiri koondamata pole võimalik luubiga puitu süüdata. Ilma eesmärgita ei ole arengut ning ilma arenguta ei ole elu. Õnneks on meil olemas suurepärane teejuhis: see on Eesti Vabariigi põhiseadus, täpsemalt selle sissejuhatus. Meid on õnnistatud tõepoolest hea põhisedusega, mis pole vahepealsete aastate jooksulolulist muutmist vajanud ning teenib meid tõenäoliselt veel kaua. Kuid mulle tundub, et vähenema hakkab meie võime teejuhti lugeda – mis on aja jooksul paratamatu, nagu pole tänapäeval võimalik mõista kõiki neid Puškini «Jevgeni Onegini» kihistusi, mis olid mõistetavad kirjaniku kaasaegsetele.

Idealiseerimata 1980. aastate lõppu ja sellele järgnenud kümnendi algust, mäletan väga värvikalt toonast vaimset kõrgepinget, mille eesmärk oli (domineerivas agendas) esmalt suurem autonoomia, seejärel pärast Eesti Kongressi tulekut juba omariikluse taastamine. Ent see ei olnud eesmärk iseeneses. Me olime rahulolematud vaimse kitsikusega, eluga läppunud keldris, mille trellitatud aknast paistis Soome televisioon. Iseseisvusliikumine oli ühtlasi mentaalne äratusliikumine, millel olid oma ideoloogia, liidrid, vaimne programm. Sellega kaasnesid ägedad debatid Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis (saated «Mõteme veel», «Vaatevinkel» jt). Kuid vaimne fookuspunkt oli olemas, tajutav ning üha teravam.

Kommentaarid (40)
Copy
Tagasi üles