Brigaadikindral John Nicholson teenis Briti ohvitserina Indias 1839-1857.

FOTO: Wikimedia Commons

Mitte just paljudele meist ei lange osaks au saada kummardatud elava jumalana, aga nii läks John Nicholsoniga, 19. sajandil Ida-India Kompanii teenistuses seisnud Briti ohvitseriga. Vastselt ilmunud ja just tema elule pühendatud raamatu peategelane Nicholson teenis suurema osa ajast India vaidlusalusel ja eluohtlikul loodepiiril ning just seal sünnitas tema kurikuulsus usuvoolu, milles austati suurt jumalat Nikal Seyni, kirjutab Anglia Ruskini Ülikooli ajaloo vanemlektor Sean Lang veebiväljaandes The Conversation.

Tänaseks on Nicholson unustusse vajunud, aga omal ajal oli ta üks austatumaid Briti ohvitsere Indias kõrvu Herbert Edwardesi, James Abbotti, Reynell Tayori ja vendade Lawrence’itega (Henry ja John), kelle seiklused olid tõstnud nad rahvuskangelase staatusse. Nende tegusid ja surmasaamist kajastati rohkelt mälestustes ja elulooraamatutes, skulptuurides ja mälestusmärkides nii Indias kui ka Suurbritannias.

Sadistlik jõhkard ja rassist

Lugusid Nicholsoni elust pajatati rahvalikus isamaalises proosas ja luules, mille autorite hulka kuulusid ka näiteks Sir Henry Newbolt ja Rudyard Kipling. Tänapäeva pilguga vaadates tekitavad kõik need suure impeeriumi sõjalised ülevalhoidjad omajagu probleeme. Raudne sihikindlus, mida Victoria ajastul nii väga imetleti, tundub meile rohkem julmusena. Ajaloolane Charles Allen, kes on samuti Nicholsoniga suguluses, on kõnelnud rasketest tunnetest, mis teda valdasid, kui ta mõistis, et tema hiilgusega kaetud eellast saab pidada sadistlikuks jõhkardiks, rassistiks ja religioosselt kitsarinnaliseks meheks.

Nicholsoni järsu ja kompromissivalmiduseta iseloomu taga seisis osaliselt üleskasvamine Iirimaa põhjaosas, osaliselt sõjavangipõli brittide katastroofilise Afganistani ründamise ja okupeerimise ajal Esimese Afgaani sõja käigus (1839-1842). Niigi äkilise loomuga Nicholson tuli sellest kogemusest välja isegi karastunud Ida-India Kompanii ohvitseri kohta haruldaselt halastamatu suhtumise mainega indialastesse.

Mida tol ajal peeti Briti impeeriumi vooruste mehelikuks kehastuseks, peetakse tänapäeval vägivallaks ja jõhkruseks, põlguseks India ja indialaste elu ja väärikuse suhtes.

Kui üks indialaste juht tema ette põrandale sülitanud, paisanud Nicholson, kes täiesti õigesti tõlgendas seda tõsise solvanguna, mehe pikali ja sundinud teda enda sülge ära lakkuma. Kord mošeest möödudes märkas Nicholson imaami, kes muist asjust haaratuna ei olnud tervitanud teda tavapärase salam’iga. Ta laskis õnnetu vaimuliku enda ette toimetada ja ajas isiklikult tal habeme maha, mis, nagu Nicholson hästi teadis, on moslemile sügavalt solvav.

Üks kuulsamaid Nicholsoniga seotud lugudest pajatab, kuidas ta ise juures viibides käskis 1857. aasta India ülestõusu ajal ilma kohtuta üles puua terve rügemendi kokad, kui ohvitseridele keedetud supis oli leitud mürki.

Niisugused lood olid mõeldud meeldima Victoria ajastu publikule, aga täna tekitavad nad kuulajas ja lugejas pigem ebamugavust. Mida tol ajal peeti Briti impeeriumi vooruste mehelikuks kehastuseks, peetakse tänapäeval vägivallaks ja jõhkruseks, põlguseks India ja indialaste elu ja väärikuse suhtes. Või kui teisiti öelda, siis kolonialismi kõige halvemate tahkude kehastuseks.

Õigupoolest kritiseeriti Nicholsoni juba eluajal. Hilisem India kindralkuberner ja asekuningas Sir John Lawrence leidis, et temaga on raske koos töötada ning ta kipub liialt indialaste juhtidega tülitsema ja neid alandama. Mõned panid päris pahaks tema kalduvust piitsutada indialasi peaaegu suvalistel põhjustel, mõnikord isegi siis, kui tal polnud üldse õigust seda teha.

Nii Nicholsoni kui ka teiste Indias viibivate brittide tõeline katsumustetund saabus 1857. aastal, kui Ida-India Kompanii sipoide (indialastest sõdurid) seas puhkenud rahutused kasvasid üleüldiseks ülestõusuks, mis haaras kiiresti kogu Põhja-India. Nicholson hingas sõjategevuse puhkemise peale kergendatult ja tormas lahingusse, väljendades avalikku põlgust iga ohvitseri suhtes, kes ei suutnud või tahtnud tema moodi mässule kiiresti ja otsustavalt lõppu teha.

Mõistagi ta ka piitsutas, piinas ja hukkas innukalt vangi langenud ülestõusnuid. Sarnaselt paljude brittidega tollel aastal põles temas kirglik viha indialaste vastu – osaliselt ka teadete peale võigastest tegudest Briti naiste ja laste vastu, keda mõrvati ja sandistati nii elusalt kui ka surnult. Tema neimahimu tulenes aga lisaks ka puhtalt raevust selle üle, et indialased üldse julgesid Briti võimule vastu hakata. Ta suri haavadesse, olles juhtinud rünnakut Delhi päästmiseks piiramisrõngast.

Vähesed Victoria ajastu Briti impeeriumi kangelased paistavad ka meie kolonialismijärgsel ajastul positiivses valguses, aga Nicholsoni eriline verejanu on muutnud tema maine eriti plekiliseks. Need Briti India «sõdursahibid» olid erakordselt energilised ja jõulised mehed, kes uskusid vankumatult Briti võimu kasulikkust ning põlesid siirast soovist päästa indialased enda meelest maha jäänud ja tagurlike rõhujate käest. Nende maailmavaade enam loomulikult ei päde, aga küllap ei kajasta kellegi elu- ja teenistuskäik kuristikku, mis lahutab tänapäevast suhtumist kolonialismi Victoria ajastu inimeste tunnetest, paremini kui just Nikal Seyni, elava jumala John Nicholsoni elu ja teod.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane