Pilvisemat sisu on tõlkes täpselt sama tähtis üles leida kui päikeselist, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.
Tõlkes leitud Eesti: kas ja kuidas võõrkeeles vihane olla (1)
/nginx/o/2017/07/11/6882237t1h1405.jpg)
31. juuli 2018, 19:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Durrellite perele tundus, nagu oleks nende elu kallale kiputud, aga tegelikult olid nad sattunud vaid kreeklaste leebe mõttevahetuse tunnistajateks. Niimoodi kirjeldas oma saabumist Korfu saarele ja suhtlust taksojuhtidega kuulus inglise loomakaitsja Gerald Durrell. Durrellite perekonnas keegi kreeka keelt ei rääkinud, kuid nad tegid oma järeldused kreeklaste hääletooni, näoilmete ja kehakeele järgi, mida inglise kultuuriruumis oleks ilmutanud vihast lõhkev inimene.
Elus võib tulla ette pilvisemaid hetki, mil me kannatus on katkemas näiteks jonniva koopiamasina pärast, oleme tulivihased tühistatud lennureisi tõttu või peame suhtlema rahulolematu võõrkeelse kliendiga. Pilvisemat sisu on tõlkes täpselt sama tähtis üles leida kui päikeselist. Emotsioonide skaala on lai ja nende edastamiseks eri keeltes väga palju variante. Negatiivset emotsiooni ei väljendata sugugi vaid karjudes ja vandudes. Seetõttu on hea, kui oskame õigesti doseerida oma sõnumit ning õigesti diagnoosida suhtluspartneri oma.
Sõnatu solvang
Suhtlust seostatakse küll eelkõige sõnadega, kuid ei maksa unustada, et suhtleme ka žestide, hääletooni jmt abil. Sealjuures tuleb aga teadvustada, et ühes kultuuris levinud ilmsüütud žestid või erinevad näpu- ja käeasendid võivad olla teises kultuuris ülisolvavad.
Halba seltskonda sattunud «head» sõnad
Sõnadega võib juhtuda sama lugu, nagu vahel öeldakse mõne inimese kohta – oli hea, aga sattus halba seltskonda. Suhtluspartnerit võib solvata nii sinatamise kui ka teietamisega ebasobivas kohas. Mida hierarhilisema keeleruumiga tegemist, seda ettevaatlikum peab väljendumisel ja pöördumistes olema. Jaapani keeles võib üsnagi ilmsüütu sõna kasutamine vale inimese (näiteks ülemuse vmt endast kõrgemal oleva isiku suhtes) poole pöördudes võrduda mõjult ropendamise või sõimuga.
Pahameele diagnoosimine ja tõlkimine
Kui keegi on annoyed, cross, mad või fuming, siis oskame meelepaha paremini diagnoosida, sest seda need sõnad otseselt ka tähendavad. Küll aga võime meie – nii nagu teisedki inimesed, kelle emakeel pole inglise keel – valesti tõlgendada väga levinud ütlust I was a bit disappointed that ... (otsetõlkes «Olin pisut pettunud, et ...»). Niimoodi võib maksimaalset pahameelt väljendada haritud inglane. Inglastele on küll omane negatiivset sõnades vähendada, kuid see ei vähenda rahulolematust sõnade taga. Eesti keeles ei tähenda viimane väljend mitte väikest pettumust, vaid pigem seda, et kõnelejale üldse ei meeldinud, et kõneleja oli päris pahane vmt.
Pahameelt väljendavate sõnade hulka kuulub nii neutraalseid, argikeelseid (näiteks mad) kui ka vulgaarseid (näiteks ingliskeelne shit, soomekeelne vittu jmt). On ka selliseid sõnu (näiteks prantsuskeelne merde), mille vängusastme määrab ütleja ja kontekst. Tõelise Pariisi daami suus pole see mitte «p....e», nagu seda eesti keelde on tõlgitud ja tavatsetakse tõlkida, vaid midagi daamile omast – võib-olla «kurivaim», «ütle sa nüüd» vmt.
Ettevaatlik tuleb olla sõnaga pissed, mille tähendus briti inglise keeles (vulgaarne slängiväljend joobnud inimese kohta) erineb ameerika inglise keele tähendusest («pahane, vihane»).
Krõbedam keelepruuk võõrkeeles
Vandesõnad ei tundu võõrkeeles sugugi nii hirmsad kui nende emakeelsed vasted. Nii võivadki need tahtmatult sattuda ka sellise inimese keelepruuki, kes emakeeles sama kategooria sõnu ei kasuta, ning jätta temast teises keeles kahtlase mulje, nagu sai tõdetud loos «Üks surnud mutt».
Nagu kirjutasin loos «Kohtumine lüka-tõmbaga», on peaaegu võimatu täpselt tunnetada sobivat ja sobimatut keeles, mis pole emakeel. Seepärast on ka üsna tõenäoline, et kui kasutame võõrkeeles vandesõnu, siis teeme seda valesti. USA politseifilmidest meelde jäänud sõnavara ei sobi ärialaseks suhtluseks Euroopas. Niisiis tasub võõrkeeles kirumiskihku vaos hoida.
Kreeka taksojuhtidega suheldes ei maksa aga verest välja lüüa ning võib katsetada ka ise vahelduseks lõunamaiste detsibellide ja suhtlemisstiiliga.
Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias ning need kandideerisid ka 2017. aasta keeleteo auhinnale.