Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Kui sa tahad olla tõesti hea ja salliv inimene, ole seda kõigepealt omaenda laste suhtes. Kui sa seda ei mõista teha, siis ei ole sinust suurt kasu ka kõigile teistele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Me elame ajal, kui inimesele manustatav tohutu informatsiooni hulk muutub uueks kvaliteediks: me oleme paljude asjade suhtes tuimaks tehtud ja võtame juba masendavalt vaoshoitult vastu teateid järjekordsetest roimadest. Taas on veoautoga lömastatud, maha või õhku lastud mitukümmend süütut inimest, lõigatud maha päid, pussitatud bussitäis rahvast, õhatud reisilennuk… Sa ei jõua veel kohkudagi, kui juba tuleb teade järjekordsest julmast ja mõttetust (massi)mõrvast. Me oleme sellega harjunud, seda kõike pakutakse meile läbisegi vallatu reklaami, märulite ja staarikeste tühise eraeluga. Meile on niikuinii juba sisendatud, et ega meiegi puutumata ei jää.

Võib-olla on rahulik suhtumine metsikustesse meie organismi kaitsereaktsioon, mis ei luba areneda depressioonil ja aitab taltsutada täiesti arusaadavat raevu. See oleks nagu sõja tingimustes elava inimese arusaam: see, et tapetakse, on vältimatu reaalsus, iga võetud elu ei saa taga nutta, kuna leinajal lihtsalt saaksid otsa pisarad. Pisarad…

Pythagorasele kuuluvad sõnad «Hoidke oma laste pisaraid, et nad saaksid nutta teie haual». Meie aga hoiame hoopis omi pisaraid… Brüsseli basseinis vägistatud väike poisike, Turus pussitatud pooleaastast beebit lapsevankris lükanud ema, Pirkanmaal vägistatud 10-aastane tüdruk (mida Soome kohus keeldus kvalifitseerimast vägistamisena) – nimekiri on nii pikk, et ka siin on tekkimas mingi õõvastav rutiin. Me harjume sellega kui paratamatusega ja üritame olla sallivad. Nüüd siis visati Inglismaal kolmeaastasele poisile hapet näkku. Me ahhetasime ja ootame uusi põnevaid uudiseid.

Me oleme juba leppinud sellega, et meie eurosaadik ja valitseva erakonna üks juhtfiguure lävis sõbralikult Süüria massimõrvariga ja et Eesti president kätles omakorda pidulikult inimesega, kes on kätelnud Bashar al-Assadiga, keda seostatakse laste tapmisega keemiarelva abil.

Samas on meil tekkinud olukord, kui teatud teemade või isikute puudutamise eest võib inimest igat moodi sildistada ja isegi arvata ta liikumiste või erakondade ridadesse, kellega tal pole mõtteski olnud isegi lävida mitte. Võib-olla on aeg küps eesti Aisopose või Krõlovi sünniks, kuna valmide tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe ja osalevad meie jaoks aktuaalsetes asjatoimetustes. Nende läbi naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna rumalust ja pahesid.

Kuna harjumine ja leppimine laste vastu suunatud süstemaatilise ja spetsiifilise jõhkra vägivalla ja julmusega on niivõrd ebanormaalne, et seda ei saa valmides kohe mitte kuidagi kajastada, kuna see ei ole õpetliku või pilkava vormi jaoks sobiv sisu, siis saab faunast laenatud näidete puhul tõestada, et vanemlik instinkt on elusolendite üks põhiinstinkte, mis tagab järglaste ellujäämist ja arengut. Ükski piisavalt kõrgel evolutsioonilise arengu tasemel asuv olevus, karust inimeseni, ei tohiks kellegi nimel loobuda oma laste elude ja huvide kaitsest. Inimene ei peaks olema ülemäära suuremeelne oma laste, nende turvalisuse ja tuleviku arvelt.

Suurepärases nõukogude filmis «Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal» mängis oma rolli ka perekond Berberovite korteris elanud lõvi nimega King, keda Berberovid olid võtnud kaastundest pisikese lõvipojana, kuna loomakest ootas loomaaias ema surma järel vältimatu hukk. Lõvi kasvas suureks ja filmivõtete lõppedes lasti maha asjast valesti aru saanud miilitsa poolt. Mõrvatud kodulõvi leinanud Berberovid soetasid ülemäära optimistlike suurkujude Sergei Obraztsovi ja Vladimir Võssotski rahalise abiga uue lõvipoja, kasvatasid suureks, ja King Teine sandistas tänutäheks Nina Berberovat ning kiskus ema silmade all lõhki tema 14-aastase poja Romani. Saabunud miilitsad lasid maha nii lõvi kui ka samas elanud puuma. Berberova jäi imekombel ellu, kuid poja kohutava surma tõttu tahtis sooritada enesetapu, samas aga väites, et ei pea Romani tapja vastu viha, kuna lõvi käitus vastavalt oma loomusele ega olnud juhtunud tragöödias süüdi.

Jaroslav Hašeki peakangelane Šveik on pajatanud loo ühest härrast, «kes leidis öösel poolsurnuks külmunud marutõbise koera, võttis ta koju kaasa ja pistis naise juurde voodisse. Koer sai sooja, tal tuli eluvaim tagasi ja ta pures tervet perekonda, kõige väiksema aga kiskus hällis puruks ja õgis ära».

Kui sa tahad olla tõesti hea ja salliv inimene, ole seda kõigepealt omaenda laste suhtes. Kui sa seda ei mõista teha, siis ei ole sinust suurt kasu ka kõigile teistele.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.