Euroopas läheb igal aastal kehvast maakasutusest tingitud erosiooni tõttu kaotsi ligemale miljard tonni viljakat maapinda, kirjutab Saskatchewani ülikooli külalisprofessor Andrew Slaughter.
Andrew Slaughter: kuidas võidelda kõrbestumise ja põuaga kodus ja mujal? (3)
28. juuli 2018, 18:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimkonna ja ühes sellega tarbimise kasv tekitab jätkusuutmatut survet loodusressurssidele, millest me ellujäämisel sõltume. Maa ja vee vale ja väär kohtlemine muudab viljaka pinna aina enam kõrbeks.
Sõna «kõrbestumine» maalib silme ette pildi nõnda-ütelda päriskõrbest ja sellest, kuidas kõrged liivaluited valguvad külade ja põldude peale. Tegelikult tähendab see aga mõistet, mis kirjeldab maapinna muutumist kliima ja inimtegevuse, sealhulgas metsatustumise, ülekarjatamise (tingib erosiooni), sobimatu maa harimise ja muude halbade maa kasutamisega seotud otsuste tõttu.
Me võime seda praegu näha Lõuna-Aafrikas, kus on juba kaotatud vähemalt 25 protsenti viljakast maapinnast.
Ent ohus ei ole üksi arengumaad. Ainuüksi Euroopas läheb igal aastal kehvast maakasutusest tingitud erosiooni tõttu kaotsi ligemale miljard tonni viljakat maapinda.
Kõrbestumine on üks suuremaid inimkonna ees seisvaid keskkonnaprobleeme, mis juba praegu mõjutab 3,2 miljardit inimest ehk üle 40 protsendi maailma elanikkonnast.
Kui arvestada, et kliimamuutused võivad tekitada sagedasemaid põuaperioode ja rahvastiku kasv seab loodusressursid aina suurema surve alla, kujutab pinnase halvenemine endast üha suuremat globaalset ohtu toiduga kindlustatusele, süvendab vaesust ja takistab saavutamast ÜRO kestliku arengu eesmärke.
Kõrbestumine on ilmselgelt ülemaailmsete mõõtmetega probleem, mis nõuab kõigi riikide ühist strateegiat. Kui kohe tegutsema ei asuta, kõrbestumine ainult hoogustub, tuues kaasa uusi rändeid ja konflikte.
Ohu märkamine
Kõrbestumine ei ohusta kõiki piirkondi ühtmoodi. Veevaesed alad, näiteks Karoo Lõuna-Aafrikas või preeriad Kanadas, kujutavad endast piirkondi, kus evapotranspiratsioon (vee aurumine mullast ja taimedest) ületab tunduvalt sademete hulka.
Loomulikes tingimustes iseloomustab veevaeseid alu aeglane kliima ja taimestiku muutumise tsükkel, kulgemine ühest stabiilsest olekust teise. Sagedasemad ja tõsisemad põuad ning inimsekkumine, eriti maaharimise, karjatamise ja põlengute kujul, põhjustavad märksa järsemaid nihkeid, mis võivad osutuda pöördumatuks.
Mulla halvenemise ohtu on laialdaselt teadvustatud ning ÜRO võttis isegi veerand sajandi eest, 1994. aastal vastu kõrbestumise tõkestamise konventsiooni (tuntud ingliskeelsest nimetusest moodustatud lühendiga UNCCD). See on juriidiliselt siduv dokument, millega liitujad võtavad endale kohustuse jõuda üheskoos kestliku maakasutuseni.
Kõik UNCCDga liitunud riigid on võtnud endale kohustuse võidelda kõrbestumisega ja taastada 2030. aastaks mulla viljakus. Käesoleva aasta 17. juunil korraldati Ecuadoris loosungi «Mullal on tõeline väärtus – panustagem sellesse!» all ülemaailmne kõrbestumise tõkestamise päev, mille puhul korraldajariik kasutas ära võimalusi demonstreerida, milline peaks olema kestlik maakasutus.
Vankuv tõotus
Ehkki esialgu oli Kanada valmis kõrbestumisega võitlema, ütles ta 2013. aastal UNCCDst lahti. Põhjus on seni selgusetu, aga võib-olla peeti ühinemist liiga kulukaks, ilma et see keskkonnale nähtavat kasu tooks. Lahkumise järel jäi Kanada ainsaks riigiks maailmas, kes ei olnud konventsiooniga liitunud.
Möödunud aastal liitus Kanada aga uuesti, nentides selget seost kõrbestumine ja paljude Kanada arenguprioriteetide vahel. Mulla halvenemist tingivad tegurid on omavahel seotud: teiste seas kuuluvad nende hulka rahvastiku kasv ja ränne, kliimamuutused ja bioloogilise mitmekesisuse kadu.
Praeguste hinnangute kohaselt halveneb iga aasta üle maailma 12 miljonit hektarit maad. Ometi peab toidu tootmine 2050. aastaks suurenema 70 protsenti, et toita ära tolleks ajaks eeldatavasti 9,1 miljardit maakeral elavat inimest. Praegused maakasutuse viisid on ilmselgelt jätkusuutmatud.
Ohus ala on nii suur, et pinnase halvenemise peatamine ja lahenduste elluviimine nii talude ja külade kui ka vesikondade ja kontinentide tasandil lihtsalt nõuab ülemaailmset koordineerimist. UNCCDga taasliitudes võis Kanada jälle võtta sisse väärika koha ülemaailmses koordineeritud võitluses kõrbestumisega ning ühtlasi tugevdada vastavaid riigisiseseid pingutusi.
Miks Kanada peaks sellest hoolima?
Kanada on alati teinud piirkondlikul tasandil teiste riikidega koostööd võitluses põuaga ning põllumajanduse tootlikkuse kahanemise, metsatulekahjude ja veenappuse mõjudega.
Näiteks kui 2016. aastal kimbutasid Põhja-Ameerikat põud ja põleng Fort McMurrays Albertas, millele lisandus California juba ammune veevajak, tegi Kanada mõjude vähendamiseks koostööd Ühendriikide ja Mehhikoga. Loodud Põhja-Ameerika kliimateenuste partnerlus (North American Climate Services Partnership, NACSP) on aidanud kaasa põua eelhoiatussüsteemi loomisele ja põua tagajärgede täpsemale hindamisele.
Lisaks seisab Kanada silmitsi mulla halvenemise probleemiga. Enamasti seostavad inimesed veevaest ala kuuma ja kuiva kliimaga. Kuid ka suurt osa Kanada preeriaprovintsidest – Alberta, Saskatchewan ja Manitoba – võib liigitada veevaeseks. Samad alad on ühtlasi ääretult tähtsad põllumajanduslikud piirkonnad, mille arvele langeb 60 protsenti viljakasvatusmaast ja 80 protsenti karjamaast.
Kliimamuutused toovad preeriale usutavasti kaasa pikemad ja ägedamad põuaperioodid vaheldumisi suurte üleujutustega. Põhja-Ameerika on küll üks viiest piirkonnast, mida ÜRO hinnangul ootab võrreldes kõige ohualtimate riikidega ees suhteliselt vähe maapinnaga seotud probleeme, kuid regiooni painab siiski päris tõsine veemure.
Kuidas edasi?
Pariisi kokkuleppes tunnistati «toiduga kindlustatuse tagamine» tähtsaks prioriteediks kohanemisel kliimamuutustega, mis käib käsikäes kõrbestumise tõkestamisega.
Põllumajandussektoril on oluline osa kliimamuutuste mõju leevendamisel ning ühtlasi ka võitluses mulla halvenemisega. See võib meid kaitsta põudade, üleujutuste, maalihete ja erosiooni eest, aidates samal ajal säilitada looduslikku taimekasvu, mis omakorda aitab hoida süsinikuühendeid maapinnas.
Kuid põllumajanduslik tootmine peab selle juures muutuma märksa tõhusamaks. Selleks tuleb kohaneda vee periooditi vähema kättesaadavusega ja võtta meetmeid mullaviljakuse säilitamiseks.
Samuti peame heitma lähema pilgu sellele, kuidas me majandame veega, et aidata põllumajandusel kohaneda kliimamuutustega ja peatada kõrbestumine.
Saskatchewani Ülikoolis töötatakse praegu välja vahendeid, mida valitsus ja teadlaskond saab kasutada vooluhulga ja veekvaliteedi ennustamiseks ja haldamiseks Kanada suurtel jõgedel. See lubab veemajanduse juhtimist terve jõgikonna ulatuses ja aitab paika panna, kuidas tööstus, põllumajandus ja hankiv tööstus saaksid piiratud ressurssi õiglaselt jagada.
Kanada on vähemalt praegu tunnistanud kõrbestumise seost paljude enda seatud arenguprioriteetidega, sealhulgas põllumajanduse, julgeoleku, vee ja taastuvenergia vallas. Me peame aga kindlustama, et Kanada valitsus ka edaspidi kindlameelselt võitleb põua ja kõrbestumisega nii kodumaal kui ka mujal maailmas.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Lahtiütlus: Andrew Slaughter saab Saskatchewani Ülikooli Globaalse Veejulgeoleku Instituudi külalisprofessori ülesannete täitmisel toetust Global Water Futures programmilt. Varem on dr Slaughter saanud toetust Lõuna-Aafrika Vabariigi Pretoria veeuuringute komisjonilt.