Möödub 25 aastat Eestit vapustanud jäägrikriisist, millest oleks võinud kasvada riigisisene relvastatud konflikt.
Peeter Langovitsi tagasivaade: Jäägrikompanii Pullapääl (2)
27. juuli 2018, 20:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läänemaa Vabatahtlikust Jäägrikompaniist oli saanud märtsis 1993 kaitsejõudude koosseisus õppekompanii, asukohaga Pullapääl. Poolsada jäägrit eesotsas ülema Asso Kommeriga saadeti 6. juulil Kaitsejõudude juhi korraldusega Paldiskisse üle võtma Vene sõjaväeobjekte. Jäägrid polnud rahul sealse olukorraga ja 22. juuli kohtumisel peaminister Mart Laariga tegi Kommer ettepanekuid edasise tegevuse suhtes Paldiskis. Samal päeval tutvusid oludega Paldiskis kaitseväe juhataja Aleksander Einseln, peastaabi ülem Ants Laaneots ja siseminister Lagle Parek.
Vastuoludest jäägrikompanii ja peastaabi vahel kasvanud kaitsejõudude sisene konflikt viis 23. juulil kompaniiülema Asso Kommeri ametist vabastamiseni Einselni poolt. Kompanii ajutiseks ülema kohusetäitjaks määrati Jaak Mosin. Hinnates kohapeal kujunenud olukorda ja keerulisi suhteid kaitsejõudude juhtidega, tegi Kommer koos kompaniiga 25. juulil avalduse, et nad keelduvad Paldiskis vene sõjaväeobjektide ülevõtmisest, sest nende arvates võis see viia Eesti iseseisvust ohustava relvakonfliktini. Veelgi enam, otsustati lahkuda Eesti kaitsejõudude koosseisust, kuid väeosa säilitada, et vajadusel seista vastu Eesti Vabariigi-vastasele vaenutegevusele.
Valitsus tõlgendas seda vastuhakuna, põhiseaduse vastase tegevusena ning langetas kiire otsuse – jäägrikompanii tuleb laiali saata ja relvituks teha. Aluseks Einselni ettekirjutus, mille järgi oli kompanii jätnud täitmata tema käsud ning kompanii 32 jäägri allkirjaga avaldus, mille põhjal nad otsustasid lahkuda Kaitsejõudude koosseisust.
Kaitseministeerium sai ülesande jäägritelt varustus ja relvad üle võtta 28. juuli õhtuks. «Kompanii ei lase end jõuga laiali saata», teatas seepeale Kommer. 27. juulil käis jäägritega Paldiskis kohtumas ka kaitseminister Hain Rebas. Samal päeval otsustas Jäägrikompanii juhtkond, et lahkudes kaitsejõudude koosseisust luuakse kompanii baasil Eestimaa Vabatahtlik Jäägrikompanii ja kutsuti sellega ühinema kõiki eesti kodanikke, kellele oluline Eesti julgeolek.
Kolmapäeval, 28. juulil lahkus jäägrikompanii Paldiskist ja neid asendas seal Kalevi pataljoni väeosa. Õhtuks jõuti tagasi oma alalisse asukohta Läänemaal Pullapääl, kus taheti säilitada vabatahtlike koolituskeskus. Relvi ära ei antud. Kompaniid asusid toetama raha ja toiduainetega kohalikud elanikud ja sponsorid.
Politsei blokeeris Pullapääle viiva tee ja kohale saabunud kaitseliitlased aitasid luua Pullapää laagri ümber nn. neutraalse tsooni.
Toimuv oli pidevalt ajakirjanduse tähelepanu all. Väljakujunenud olukorda ja vastaseisu peeti ohtlikuks, sest see murendas kaitseväe ühtsust niigi keerukal ajal. Lisaks leidus poliitilisi jõude, kes soovisid kaasata relvastatud väeosa oma poliitilistesse ambitsioonidesse.
Ka Kaitseliit mõistis jäägrite otsuse lahkuda kaitsejõudude koosseisust hukka ja oli seisukohal, et väljaastumine kaitseväe juhi vastu aitab vaid neid, kes soovivad kukutada Eesti Vabariiki.
Sooviga pingeid maandada tegi riigikogu riigikaitsekomisjon 30. juulil ettepaneku peatada valitsuse otsus jäägrikompanii laialisaatmisest, juhul kui jäägrid oma avalduse tagasi võtavad. Valitsus seda ei teinud ja valmistus relvade ülevõtmiseks.
Jäägrikompanii ja valitsusevahelisi läbirääkimisi pidasid riigikogu riigikaitse komisjoni aseesimees Peeter Lorents ja liige Enn Tarto. Püüti leida lahendust ja vältida võimalikku relvakonflikti. Valitsus nõudis kompanii juhtidel Asso Kommeril, Jaak Mosinal, Lembit Tõnsil ja Juhan Kõdaril viivitamatult väeosast lahkuda ning määras kompanii uueks ülemaks kaitseliitlase Riho Ühtegi, kelle juhtimisel sooviti formeerida vabatahtlikest jäägritest uus väeüksus.
30. juuli õhtupoolikul oli mul võimalus koos ajakirjanikuga käia Pullapääl ja jäädvustada, millised meeleolud seal valitsesid hetkel, kui kompanii üksmeelselt seisis oma eksistentsi eest. Meid võtsid vastu rahulikud vabatahtlikud, kes elasid oma igapäevarütmis, vaid valvet oma ala suhtes oli tugevdatud. Aega jäägrite keskel olla oli napilt tunnike ja jäädvustasin jäägrite igapäevaelu niipalju, kui nad seda teha võimaldasid. Oli tajutav nende ettevaatlikkus nii ajakirjanike kui poliitikute suhtes, kes käisid seal iga päev ja paraku usaldust ärakasutades üritasid omale profiiti lõigata.
Sel ajal olid Pullapääl ka riigikogu riigikaitsekomisjoni nõunik Kalle Eller, kes koos Asso Kommeri ja Riho Ühtegiga pildile jäid. Tundus tõenäolisena, et relvi ei haarata ja läbirääkimised kulgevad rahumeelselt. Püüdsime mõista, miks need isepäised mehed, kes Eesti Vabariigi eest seisid, selliseid otsuseid olid langetanud. Oli ju väejuhatuse korralduste eiramine tõsine kuritegu.
2. augusti hommikul vahistati Jaak Mosin ja seejärel teatas Kommer valitsusele, et jäägrid võtavad tagasi oma 25. juulil tehtud allumatuse avalduse. Järgmisel päeval võttis valitsus tagasi korralduse kompanii laiali saata ja desarmeerida. Moodustati kriisini viinud konflikti asjaolude uurimiseks komisjon, mida asus juhtima teede- ja sideminister Andi Meister.
Kriis, mis tekkis mõlema poole läbimõtlemata tegutsemisega, kahjustas eesti mainet ning oleks võinud kasvada relvastatud kokkupõrkeks. Sel korral õnnestus pingeid vähendada muudatustega valitsuses ja kaitseväes ning jäägrikompanii uuesti formeerimisega. Kompanii läks üle Kaitseliidu koosseisu. Kuigi siis suudeti vältida verevalamist, päädis jäägrikriis Asso Kommeri, kelle vastu oli algatatud kriminaalasi, tulevahetusega 26.novembril 1993 teda jälitanud politseinikega.