Ühendriikide ja Hiina ägenev kaubandussõda sai alguse võidujooksust tehnilise üleoleku nimel. Ent selmet kasutada oma eeliste säilitamiseks karistusvahendeid, peaks USA hoopis hindama Hiina algatust «Made in China 2025» ajendiks, mis innustab neid ennast tarmukamalt teaduse arengusse investeerima, kirjutab Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Sloani Juhtimiskooli globaalmajanduse ja halduse professor ning Hiina majanduse ja äri rahvusvahelise programmi professor Yashen Huang.
Ühendriikide ja Hiina tuure koguv kaubandussõda on sama palju ajendatud kaubandusbilansist kui tehnika arengust. On ilmunud teateid, et USA rahandusministeerium koostab eeskirja, mille alusel blokeerida Hiina ettevõtete investeeringud Ameerika ettevõtetes, mis tegelevad nõndanimetatud tööstuslikult tähtsa tehnoloogiaga, samal ajal kui kaubandusministeerium paneb paika uusi ekspordikontrolli meetmeid, millega takistada sellise tehnoloogia sattumist hiinlaste kätte.
Need sammud käivad käsikäes USA presidendi Donald Trumpi ettepanekuga kehtestada imporditollid 50 miljardi dollari väärtuses Hiina toodetele, millest paljud on «Made in China 2025» prioriteetide nimekirjas. «Made in China 2025» kujutab endast Hiina presidendi Xi Jinpingi kavandit Hiina viimiseks maailmas juhtivale kohale sellistes kõrgtehnoloogilistes valdkondades, nagu lennundus ja kosmosetehnika, robootika, ravimitööstus, masinaehitus. Hiina valitsus ei ole soostunud algatust kuidagi kohendama, ehkki USA on nõudnud, et Hiina teeks lõpu kõigile vastavatele valitsuse antud toetustele ja eraldistele. Kaubanduskõnelused ongi selle punkti tõttu toppama jäänud.
Ameerika mure «Made in China 2025» pärast on mõistetav: Hiina suhtumine tehnika ja tehnoloogia arendamisse on olnud tagasihoidlikult öeldes vastuoluline. Kuid sellele saab vastu astuda palju mõistlikumalt. Isegi lausa kahel moel.
Hiina, kus leidub külluses andekaid inimesi, suudab tuntavalt panustada teaduse ja tehnika arengusse ning kogu maailm on valmis tervitama Hiina uuendusmeelseid pingutusi. Kuid konkureerimise ja arenduse tingimused peavad olema kooskõlas turumajanduse reeglitega, mitte neid rikkuma.
Esiteks peavad Ameerika ja teised kaubanduspartnerid jätkuvalt astuma Hiinale vastu intellektuaalse omandi rikkumise ja turulepääsu ebavõrdsuse küsimustes. Vabaturukonkurentsi tingimustes ei peaks ühe riigi edu teaduse ja tehnika valdkonnas tulema teiste arvelt. Arvukad uuendused, näiteks uued vähiravimid või kiirem arvutustehnoloogia, peaksid tooma kasu kõigile, kogu inimkonnale, mitte ainult neile õnnelikele, kes elavad maal, kus vastav avastus tehti.
Hiina, kus leidub külluses andekaid inimesi, suudab tuntavalt panustada teaduse ja tehnika arengusse ning kogu maailm on valmis tervitama Hiina uuendusmeelseid pingutusi. Kuid konkureerimise ja arenduse tingimused peavad olema kooskõlas turumajanduse reeglitega, mitte neid rikkuma. Arvestades Hiina kehvavõitu mainet turulepääsu võimaldamisel ja intellektuaalse omandi kaitsmisel, on USA-l igati põhjust muret tunda, mil moel puudutab «Made in China 2015» strateegia Ameerika huve. Selle juures peaksid poliitikud tähelepanu keskendama aga sellele, kuidas panna paika ausad mängureeglid, mitte pärssima üldse Hiina innovatsiooni.
Teine reageerimisviis on isegi veel olulisem: ajal, mil Hiina on astunud innovatsiooniteele, peavad Ühendriigid investeerima veel rohkem enda teaduse ja tehnika arendamisse. Visionääridest juhid ei pea sugugi tõmbuma «Made in China 2025» ees hirmust kössi, vaid sellest lisaindu saades toetama veel enam teaduse ja tehnika arendust. Või kui teisiti öelda, siis «Made in China 2025» võiks olla Ameerika uueks «sputnikuvapustuseks».
Kui Nõukogude Liit saatis 4. oktoobril 1957 maailmaruumi esimese inimkätega valmistatud satelliidi Sputnik 1, vapustas see saavutus niivõrd USA valitsust, et sellele vastati tohutute investeeringutega raketitehnikasse, uurimis- ja arendustegevusse ning haridusse. Vähem kui aasta pärast oli president Dwight Eisenhower leidnud raha riikliku aeronautika- ja kosmosevalitsuse NASA tarbeks ning käivitanud selle kaudu projekti Mercury, NASA esimese mehitatud kosmoselendude programmi.
1959. aastal eraldas USA Kongress Riiklikule teadusfondile (NSF) 134 miljonit dollarit, mis tähistas aastatagusega võrreldes peaaegu 100 miljoni dollari suurust kasvu. 1968. aastaks oli NSFi eelarve jõudnud juba peaaegu 500 miljoni dollarini. Samal ajal asus valitsus toetama ka teadusarendust ning rahastas rohkelt programme, mis pidid parandama Ameerika õppurite oskusi matemaatikas ja täppisteadustes.
Tervikuna vaadates tähendas USA reageerimine Sputniku ülessaatmisele jõulist edasihüpet lennunduse ja kosmonautika, mikroelektroonika, integraallülituste ja side alal. Võib vähimalgi määral liialdamata öelda, et tollane valitsuspoliitika pani aluse aastakümneid kestnud USA ülevõimule ülemaailmses teaduse ja tehnika arengus.
«Made in China 2025» nõuab samasugust reageerimist. Praegu on aga Ameerika panustamine innovaatikasse hillitsetud. Trumpi administratsioon mitte ainult ei ole suutnud innovatsiooni toetada, vaid on ka üritanud agaralt kärpida tehnikauuringute investeeringuid. Nii on Trump üritanud taaselustada saastavate kütuste, näiteks kivisöe kasutamist, mille varal käivitati esimene tööstusrevolutsioon, selmet investeerida päikese-, tuule- ja muu taastuvenergia vormidesse, mis lükkavad tagant «neljandat tööstusrevolutsiooni».
Ameerika innovatsiooni põhivaenlane ei ole mitte kaubavahetus ega «Made in China 2025». Tõeline vaenlane on Ameerika enda juhtide tulevikku suunatud pilgu puudumine.
Trump ei ole siin ainuke süüdlane: ka Kongress ei ole juba aastaid ilmutanud uuendusmeelset vaimu. Ameerika teaduse edendamise assotsiatsiooni AAAS andmetel vähenes keskvalitsuse eraldatav raha uurimis- ja arendustegevusele 2017. aastal 2007. aastaga võrreldes reaalväärtuses 23,6 protsenti. 1976. aastast alates on keskvalitsuse kulutused uurimis- ja arendustegevusele vähenenud ka siis, kui arvestada sisemajanduse kogutoodangu protsenti: tollaselt 1,2 protsendilt käesoleva aasta pelgalt 0,7 protsendini.
Pealegi ei ole Trumpi administratsioon toetanud ka hariduse edendamist, vaid on sootuks teinud 2019. aasta eelarvekavandis ettepaneku haridustoetust kärpida 3,6 miljardi dollari võrra (5,3 protsenti). Samal ajal on vabariiklaste kontrolli all olev Kongressis 2017. aasta detsembris kehtestanud enneolematu maksu neile ülikoolide sihtasutustele, mille väärtus ulatub üliõpilase kohta üle 500 000 dollari. See puudutab küll ainult käputäit õppeasutusi, kuid kõige rängemalt mõjutab see selliseid tähtsaid uurimisasutusi, nagu Massachusettsi Tehnoloogiainstituut, Chicago Ülikool, Harvard, Stanford – sõnaga, just neid õppe- ja teaduskeskusi, kellele USA peab konkurentsieelise säilitamiseks kindlasti toetuma.
Ameerika vajab hädasti uut «sputnikualgatust». Innovatsioon ei klapi vaakumiga sugugi kokku: kui USA ei suuda parandada teaduse ja tehnika arengu toetamist, teevad seda teised riigid ja täidavad viimaks tühimiku.
Kokkuvõtteks: Ameerika innovatsiooni põhivaenlane ei ole mitte kaubavahetus ega «Made in China 2025». Tõeline vaenlane on Ameerika enda juhtide tulevikku suunatud pilgu puudumine.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
© Project Syndicate 1995–2018