FOTO: Pm

Teaduse tegelik jõud jääb igapäevapoliitikas märkamata, ometi võiks teaduse ja arenduse abil majanduse parandamine kõrvaldada probleeme, millest räägib 99 protsenti koalitsioonilepingust, arvab Warwicki ülikooli professor, TTÜ Tehnomeedikumi teadur, füüsik Ago Samoson.

Taasiseseisvumise aastapäeva, presidendi valimise ja kodaniku harimise hooaja alguse puhul on paslik mõelda riigi funktsioonist laiemalt. Mõnevõrra paradoksaalselt taandub see just üksikisiku ootustele, kus riik defineerub ei rohkem ega vähem kui eksistentsi ja võimaluste keskkonnana.

Migratsiooninäitajad ja saamatud «talendid tagasi» laadis kampaaniad annavad märku sellest, et inimeste ootused ei seostu Eestiga sel määral, kui nad seda sooviksid.

Kõige konkreetsemalt ei peaks indiviidi ootusi turgutama mitte konstitutsioon ega pidupäevkõned, vaid valitsuse moodustamise alusdokument – koalitsiooniprogramm kui demokraatia realiseerumise tööriist.

Suur osa sellest on pühendatud ajast aega ja riigist riiki kopeeritavatele ühiskondliku olemise paratamatutele komponentidele, alates lasteaedadest, lõpetades pensionidega, maanteed ja maksud sinna vahele.

Kogu progress, kohanemine muutustega (kas või internet, mobiilside, navigatsioon või ökosüsteemi dünaamika) ja tuleviku ettenägemine ehk tõelist aktiivsust vajav valdkond peaks jääma suuresti ühiskonna akadeemilise osa kanda. Sellele pühendas koalitsioonilepe 160 sõna ehk 1,3 protsenti kogu tekstist.

Mida kodanikud võiksid üldse tahta ja milline oleks selles akadeemilise osa roll? Tegelikult on ühiskond laiemalt üsna ükskõikne teadlastest «veidrike» suhtes. Parlament arvutab välja rahvusvaheliselt viisaka toetusprotsendi ja valitsus jagab kord aastas preemiaid, et siis nende saajad kohe unustada (või vaigistada).

Teaduse tegelik jõud jäetakse igapäevapoliitikas hoomamata, ja nagu nähtub allpool, pole akadeemilise seltskonna enda teene selles väike. Et selles taustsüsteemis on tähelepanu ja tulemuseni viivaid töötingimusi raske saavutada, siis toome esimesena välja just ühe kõige drastilisema, seni ainult religioonidele «lubatud» teadus-arendustegevuse (T&A) võimalikest eesmärkidest, mis haakub ka hiljuti suure tähelepanu pälvinud budistliku usuliidri visiidiga.

Inimese unistuseks on ikka olnud surematus. Üks vananemise komponent on kromosoomidesse hakitud DNA lõikude lühenemine. Loodus lisab selle vältimiseks DNA otstesse spetsiaalsed pikendused – telomeerid –, kuid nendegi loomulik kestvus on piiratud.

Praegune biokeemia suudab aga telomeere säilitada, isegi tagasi kasvatada. Nii selle kui teiste vananemismehhanismide üle kontrolli saavutamiseks seisavad ees rohked uuringud, mida aga praegune teadustegevuse korraldus Eestis ega ka laiemalt ei pruugi sugugi tagada.

Siiski leidub positiivseid näiteid. Ühele samuti uskumatuna näivale eesmärgile – inimgenoomi kaardistamisele – keskendumine langetas genoomi hinda kümne aastaga umbes 100 000 korda. Ainult kaks aastakümmet tagasi peeti seda suisa võimatuks, aga siis tuli keegi Craig Venter.

Ta näitas tervele Ameerikale, muust maailmast rääkimata, mida tähendab teaduse ja arenduse korralik organiseerimine. Venteri kulud olid sealjuures väiksemad, kui on eraldatud teadusele ja arendusele kas või Ettevõtluse Arendamise Sihtasustuse kaudu.

Toon veel ühe dramaatilise näite. Inimkonna eksistentsiaal­ne küsimus on Päikese kustumiseelse plahvatuse vältimine. Jällegi, tegemist on tavakogemuse jaoks 6,5 miljardi aasta kauguse ulmeprobleemiga, aga võib-olla tuleks kogu maakera nihutamisega kaugemale orbiidile juba alustada?

Marsi orbiidini jõuaksime kogu planeediga siis, kui järgneva 10 000 aasta ehk inimkonna senise vanusega võrdse aja jooksul anda Maale impulss, mis tekib, kui igas sekundis lennutada avakosmosesse Saturn-tüüpi rakett.

Selliste probleemide lahendamine on mõeldamatu ilma globaalse koostööta. Isegi siis ähvardab oht jaguneda esimeseks ja teiseks (Eesti)Maaks. Bioloogilise kella keeramine ei saa olema hambaravist odavam.

Oletame, et argumentidena toodud teaduse eesmärkide näited on veel liiga ulmelised konkreetse tegevuse kujundamiseks. Aga kindlasti tuleb ühel tulevasel, nende probleemide murdepunkti kompaval põlvkonnal pähe küsimus: miks siis meie esivanemad ometi ei võtnud asja tõsiselt ja vähemalt ei tunnistanud oma vastutust?

Väikesel ja dünaamilisel riigil nagu Eesti oleks võimalik saada üheks teerajajaks. Et nihkuda udusest retoorikast konkreetse tegevusplaani poole, tuleks ilma eufooriata üle vaadata senine praktika.

Koalitsioonilepe jätab teaduse ja arenduse osaks SKTst ühe protsendi (võtkem kolmest protsendist maha praegu unistuslik erasektori investeering).

Arvestades  T&A ressursi rolli ühiskonna kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kujundamisel pikemas perspektiivis, tuleks selle ühe protsendi kasutamist eriti hoolikalt kavandada. T&A abil vähemasti rahuldavale tasemele nihutatud majandus kõrvaldab juba iseenesest probleemid, mis võtavad suure osa koalitsioonileppest ja tekitavad tänavarahutusi pronkskuju või muul suvalisel ajendil.

Isegi tudengeid meelitab kaugelt rohkem õppima veenval tasemel töö perspektiiv kui ajutise stipi asendumine ajutise palgaga. Viimane on isegi ohtlik, kuna vastavalt uuele tööseadusele võib tööandja (loe: tulevast konkurenti kartev või tema projekte himustav juhendaja või ülemus) vallandada igaühe kahe kuu palga hinnaga. See kehtib muide ka koalitsioonileppes korduvalt mainitud «rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide» kohta!

Teadus pole saanud Eestis «tegijaks»
Et 20 aastaga ei ole Eesti T&A muutunud «tegijaks», sellest annavad märku mitmed faktid. Näiteks riigikontrolli väga kriitiline hinnang Ettevõtluse Arendamise Sihtasustuse töö kohta (probleemi sisu on praegusel juhul hoopis «tooraines» – EASile esitatavate projektide kvaliteedis). «Eesti majanduse mootor» TTÜ ei ole kümme aastat litsentseerinud mitte ainsatki leiutist.

Riiklikku innovatsioonipreemiat on võimalik olnud välja anda ainult kahel korral seitsmest, ja sedagi mitte bioloogidele, vaatamata TÜ juba ei tea mitmendale bio-teaduste paleele. Helluse bakter ei ole seni leidnud ELi tasemel väärtustamist ja teiseks Eesti innovatsiooni kaubamärgiks peetava Skype’i loomisel pole midagi tegemist meie teaduse ja arenduse poliitikaga. Eraldiseisva asutusena töötav Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut esitab teadus-tootmise arendustöö lepingute pähe ETFi grandid.

Suure meediakisa saatel arendatud kahe-kolmerattalised elektrisõidukid jäävad oma praktilisuse poolest alla tavalisele jalgrattale ja on seega pigem kallid lelud, aga aerodünaamikat ignoreerivate Mitsubishide soetamise poliitikaga mängiti maha tegelik tõuge kohalikele tegijatele, kes ju päris asjalikke prototüüpe on esitlenud. Kas või Tartus Raadil asuv firma paneks rõõmuga need 50 elektrisõidukit kokku, pealegi nii, et neid saaks pidevalt ajakohastada.

Tegelikult tunnistab «rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide» järele nutmine koalitsioonileppes (see jäi silma, sest oli niigi napis ja trafaretses tekstis koguni kaks korda märkimist leidnud) ideoloogilist kriisi teaduse arendamises. Seal mainitud «karjäärimudel» ja kahe rahastusagentuuri asendamine ühega oleks justkui liikumine õiges suunas, aga arvestades IRLi tagatoa renomeed ja siseprobleeme, võib nende defineerimisega efekt muutuda vastupidiseks.

Juba on tekkinud oht, et uus teadus-arendustegevuse korraldamise seadus lennutab pendli teise äärmusse: mitte tegijate, vaid projekti kirjelduse kvaliteet osutub määravaks! Aga kvaliteeti on veel raskem määratleda kui kas või pika aja jooksul kogunenud personaalseid kvaliteedikriteeriume!

Pealegi on reaalses elus võimatu vältida heade ideede leket retsensentide ja ekspertide kaudu ja seega tuleb projekti esitajal valida kas nende teadlik «varjamine», mis loomulikult ei saa tulla üldhindele kasuks, või jäädagi ootama ideede kiire(ma)t realiseerumist hoopis kuskil mujal. Mitte et teadlane peaks aina kiivalt kaitsma «oma» ideed, vaid et enamasti on selle tekkimisel juba läinud käiku palju aega, energiat ja ka asutusesisest vähest vaba ressurssi, mida projekti rahastamine ­aitaks jätkusuutlikult kompenseerida.

Pealegi, igasuguste otsustuskogude puhul on projekti esitaja tegevteadlasena ju üldjuhul kompetentsem enamikust komisjoniliikmetest, rääkimata asutuse või ministeeriumi juhist või riigikogu liikmetest. Sellise komisjoni viimaseks saavutuseks oli see, kui ülalmainitud kaks innovatsioonipreemia saanud tööd, mis kasutavad teadlikult ära meie perifeerset ja niši-olukorda, said Teaduste Akadeemialt teaduse tippkeskuste konkursil rahvusvahelise ekspertiisi alusel perspektiivikuse hindeks kahed-kolmed.

Samas kui loosunglikud teemad, milles Eesti roll on majanduslikus mõttes paremal juhul suurfirmade tegevuse pealtvaatamine (CERN, kütuseelement, päikesepatarei), pälvisid neljad-viied. Siinkohal tuleks märkida üldse tippteaduse kui sõnakombinatsiooni kafkalikkust, see on umbes nagu 100 meetri kiirjooks 100 jooksu vastandina.
ministeeriumi funktsioon muutub küsitavaks

Teadus-tootmiseks kogemusega inimesi praktilisel tasemel on ju üldse veel vähe. Neid võis leida küll valimisnimekirjade lõpust, kust aga mõtted ei pruugi jõuda kaugemale nõunike barjäärist, kelle retoorika piirdub senini hariduse kui kõikvõimsa imerohuga. Senistest haridusministritest on Maimets ainuke, kes vähemalt teadus-tootmise probleeme lähedalt pealt on näinud.

Ministrite valdavast kogenematusest tingitud nõudlikkuse ning juriidilise ja sisulise vastutuse ja motiveerituse puudumise tagajärjena tegutsevadki ülikoolid avalik-õiguslik-süüdimatult iseenda kaadri (doktorite) taastootjatena ja ainsaks tulemiks väljapoole on teaduspublikatsioonid, emigratsioon ning pseudotulemustega uhkeldamine.

400.–500. positsioonil figureerimine maailma ülikoolide edetabelis ei ole ju muud kui kirjapanemise vaev. Viimaseks «konstruktiivsuse» pärliks on Tartu Ülikooli rektori ettepanek inkorporeerida maaülikool. Oma missiooni poolest sobivad nad kui siga ja kägu, seega on eesmärgid ja vastutus ilmselt viimaseid prioriteete sellise ettepaneku taustsüsteemis.

Väga mugav on kogu akadeemiline roll ja kogu ministeeriumi tulemus taandada rahvamajanduse jaoks toodetud doktorite arvule ja õppekavade GOSTile ning minna riigieelarvest jälle suuremat protsenti küsima. Kahetsusväärne on tegelikult juba EPA, TPI ja pedagoogilise instituudi identiteedikaotus enda ümberristimisega ülikoolideks.

Ehk tulenebki Tartu Ülikooli rektori ettepanekust nüüd kogemata idee, millest tasuks kinni haarata? Kui meie teadusasutused peaksid mingil moel ­õigustama oma piirjooni ning rektoraadid saaksid tegutseda funktsionaalsete eesmärkide, mitte ministeeriumi otsuste klaarimise nimel, kas poleks siis hoopis õigem joondada ülikoolid ka administratiivselt mitte õppekavade, vaid tegeliku elu vajaduste järgi?

Maaülikoolile jääks sel juhul vastutus maaelu edendamise eest põllumajandusministeeriumis. TTÜ oleks ideoloogilises juhtrollis majandus-kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. TÜ rahvus- ja tippteadus leiaks koos teiste loomeinimestega koha jälle kultuuriministeeriumis?

Kui tunnistada lasteaiad ja haridus koos Tallinna Ülikooliga (endise Tallinna Pedagoogilise Instituudiga) sotsiaalelu osaks, siis tekib üldse küsimus haridus-teadusministeeriumi aparaadi ühiskondlikust vajalikkusest. Haridusministeerium on juba nihutanud mitmed olulised «musta töö» funktsioonid sihtasutustesse: Archmiedes, Innove, Eesti Teadusfond, võib-olla veel midagi.

Tagajärjeks on see, et keegi ei vastuta enam millegi eest. Ülaltoodud ametkondlikust T&A tegevuse skeemist lähtudes saab selgemaks ka haridus- ja teadusministeeriumi senise saamatuse loogika: haridus on kogu aeg olnud teadusministeeriumi haldusalas, seega teeninud eelkõige kitsamas mõttes akadeemilise teaduse huve, ministeeriumite tasemel ollakse aga pigem teiste konkurent kui abistaja.

Ülikoolide ametkondlik jaotus annab peale poliitilise stabiilsuse ja kompetentsi ka otsese kokkuhoiu. Kui pidada tõesti probleemiks õppekavade dublaaži ülikoolides, siis eksisteerivad ju veel ka ülikoolide laboreid kordavad ametkondlikud laborid, mis oma hea varustatusega on tihti teadlasigi üllatanud ja kiivalt kaitsnud oma õigusi teha mitmesuguseid kontrolluuringuid ja litsentseerimisi.


Vaatamata ametkondlikele eesmärkidele ja vastutusele jääks teadlasi ja arendajaid siiski saatma ühised põhimõtted ja akadeemilised standardid. Nende otsustamine jääks (loodetavasti) apoliitilise ning seni täidesaatva funktsioonita Teaduste Akadeemia ja teiste tunnustuse pälvinud teadlaste pädevusse, kelle liikmeskonna jaoks kehtivad konkreetsed, mõõdetavad kvaliteedikriteeriumid: h-indeksid, müüdud litsentsid, riiklikud preemiad, raam- ja teised rahvusvahelise hinnangu teeninud ning -sõela läbinud projektid. Teadlaste tegevus ministeeriumite kaudu vähendab ka poliitiliste tõmbetuulte mõju ministeeriumile kui tervikule.

 T&A horisontaalne liberaliseerimine võiks edeneda kas või allpool toodud võtetega:
•    vaadata teaduse infrastruktuuri teekaart täielikult ja kõigi panustajate osavõtul enne selle objektide reaalset finantseerimist üle;

•    luua EASi tingimustest erinev rakendusprojektide kategooria;
•    muuta taotluste hindamine mitmeastmeliseks: retsensentide kogunimekiri avalikuks, kust valitakse anonüümselt esimese retsensiooni esitajad ja nendest erinevad taotleja vastulause hindajad;
•    luua jooksvalt taotletavate projektide formaat, piiranguks võiks olla teatud viivis korduvtaotluse esitamiseni;

•    jätta reservfond vääralt menetletud projektidele, et mitte panna jälle teadlane kõige eest vastutama ja tühistada sisuliselt tema eelmiste aastate tulemused;

•    seostada õppetöö projektidega, st ainevaliku määrab ühe teadus-arendusprojekti loogika;
•    tagada baasfinantseerimine hoopis teatud kvalifikatsioonilävendit ületanud teadlastele (nt analoogselt taskurahaga, mida saavad Nõukogude süsteemi reliktina akadeemikud);
•    kohandada tööseadustik vastavaks ka T&A töö iseloomule; töölepingu lõpetamine peab olema pariteetne teadlase valimise rituaaliga;

•    muuta Eesti teadusasutuste infrastruktuur üldkasutatavaks;
•    moodustada riikliku teaduspreemia laureaatidest otsustava mõjuga ekspertkogu, nt in corpore Teadusagentuuri Nõukogu.

Alaska laiuskraadil pole võimalik võistelda Kreeka, Hispaania ja Portugali kliima pakutava elustandardiga, ehk aitab ülaltoodud mõtetest mõnigi vahet vähendada.