Marian Võsumets.

FOTO: Erakogu

Sotsiaalmeedia on platvorm väga erinevale eneseväljendusele. Täpselt nii tuleks sellesse suhtuda. Jutt Facebooki, Instagrami ja Youtube'i kui keskkondade pealiskaudsusest on täiesti sihitu, sest sisu loovad seal inimesed ise.

Üks asi on selfikultuur ja sellele suunatud kriitika mõttetust eneseupitamisest. Sotsiaalmeedia on rajatud numbritele ja statistikale (meeldimistele ja vaatamistele), mis hoiab juhuklõpsude karusselli pidevas taastootmises. Näib, et sellel karussellil sõitmisega käib kaasas teatav valehäbi – ühelt poolt tahaks oma toredaid tegemisi jagada, teisalt – kas ma mõjun siis pealiskaudsena?

Näib, et sotsiaalmeedia käsitlemine siinmail sellega piirdubki. Juhuklõpsud ja kahtlase rämpsu edasipostitamine ei tekita nimetatud platvormidele tõesti head mainet. Vaat et kõige paradoksaalsem neist on Youtube, kus Eesti kontekstis ruulivad seni ainult varateismelised ja klikkide edetabelit juhivad videod pealkirjaga «Tõmbasin elutoa vetsupaberiga üle». Rääkimata sõna «juutuuber» kõlast, mis paneb automaatselt IQ-le diagnoosi.

Maailma mastaabis on seevastu väga huvitav jälgida elukutseliste sisuloojate arengut. Nagu öeldud, iga kanal on pelgalt platvorm eneseväljendusele. Kriitiline kasutajakogemus on see, mis eraldab terad sõkaldest ja avab täiesti fantastilise sisuloojate maailma. Uus reaalsus on, et teleripult leiab saadete lappamise asemel üha rohkem rakendust Youtube’i lülitamisega suurele ekraanile.

Ameeriklane Casey Neistat, lõuna-aafriklane Dan Mace ja kanadalane Peter McKinnon on vaid mõned näited viraalsetest sisuloojatest, kes vaatajale märkimisväärset lisaväärtust pakuvad. Mainitud nimede taga on multitalendid, kes on hüljanud konventsionaalse tele- ja reklaamitööstuse, et ajada «oma asja» Youtube'is. Väga edukalt, väga nauditavalt. Kõrvaltööna võtavad selle kategooria sisuloojad vastu mõne projekti Nikelt või Google’lt, kuid üldiselt ette kirjutatud stsenaarium neile pinget ei paku. Sedasorti vabadus koos ideede professionaalse teostusega on uus ja eraldiseisev žanr meelelahutusmaailmas. Omamoodi geriljafilmindus.

Leidlikud visuaalid, montaažireeglitest üleastumine ja vaatajaga samastuv lugu kombineerituna sisulooja karismaga on uue põlvkonna hitt-toode, mille «eetriaja» hilinemine paneb jälgijaskonna uksi kraapima. Tihti kätkeb uus episood ka mõne oskuse õpetamist, mis tarbija igapäevaelu lihtsamaks teeb. See kõik tähendab aega ja eeltööd, mis eristabki elukutselised sisuloojad tualettpaberiga ringijooksjatest ning annab aimu, et sotsiaalmeedia puhul on tegemist kogukonnaga. Palju suuremaga kui esmapilgul hoomame.

Sotsiaalmeedia inspireerijad ei ole müüt. Seda sõnapaari on palju naeruvääristatud, kuid piisab veidi ringi vaadata, et näha, kuidas doominoefekt – positiivses mõttes! – töötab. Markantne näide on ekstreemränduritest Kanada trio High on Life, kellest Eesti publik kuulis möödunud nädalal läbi nende traagilise hukkumise kosematkal. Rändurite videosid jälgis üle 500 000 inimese Youtube'is ja üle miljoni Instagramis. Märksõnaga #HOLInspired jagavad täna sajad videoblogijad oma lugu, mille läbiv joon on tegevuse alustamine tänu High on Life hittvideole «3 aastat reisimist 3 minutis».

Nõustusin hiljuti esinema Noorte Arvamusfestivalil Haapsalus, kus käsitleti sotsiaalmeedia rolli õpetajate ja lapsevanemate autoriteedi kõrval. Päeva lõpuks jõudsime järeldusele, et kõik taandub ikka ja jälle kasutajakriitikale ning endalt küsimisele, kes ja miks konkreetset sisu toodab ja mida sellega taotleb. Tegelikult ma ei mõista, miks peaks sotsiaalmeedia kui selline üldse konkureerima koolihariduse või koduse kasvatusega. Tuleb teadvustada, et need on täiesti erinevad asjad.

Medali teine külg on sotsiaalmeedia kasutamisega tekkivad enesehinnanguprobleemid, mis ei kimbuta ainult nooremat põlvkonda. Numbrid ja statistika kultiveerib taastootmise kõrval ka pidevat võrdlusmomenti. Pole saladus, et rohkemate meeldimiste nimel tuleks oma sisu avaldada kindlatel nädalapäevadel, isegi kellaaegadel. Rääkimata muust atribuutikast. Aga see on elukutseliste sisutootjate pärusmaa, mille üle tavakasutaja pead murdma ei peaks.

See, kas laseme sotsiaalmeediasuhetel enda üle võimust  võtta taandub jällegi teadvustamisele, millega tegemist. Kui vastukaja – või selle puudumine – sind rivist välja lööb, on viga sinus, mitte sotsiaalmeedias. Paha ei teeks ka endalt küsimine, mis eesmärgil oma platvorme kasutatakse ning teadvustamine, et juhustatistika ei mõjuta meie väärtust inimese, töötaja või sõbrana.

Maailm muutub tänu pidevale ühenduses olemisele iga päev natuke väiksemaks. Selle võrra on väiksemas maailmas manööverdamine jällegi raskem. Võimalusi ja riske teadvustame ju igas eluvaldkonnas, olgu see nii ka sotsiaalmeedias. Kindel on üks – võidab see, kes muutuvas maailmas kiiremini kohaneb, sest muutused toimuvad nagunii.