FOTO: SCANPIX

Nii siinsele argielule kui avalikule arutelule annab ikka veel märgatavalt tooni ilming, mida võiks nimetada matsluseks, kirjutab Iivi Anna Masso. Selle juured on Nõukogude ühiskonna viisis iga üksikisikut alaväärtustada. Nüüd, pärast pääsemist kõikidesse ihaldatud lääne klubidesse, võiks meie järgmine eesmärk olla vanas heas tähenduses eurooplase leidmine iseendas ja ligimeses.

Nooreestlaste tuntud loosung «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» on vanem kui Eesti Vabariik. Vabariigi teise tulemise järel on Euroopasse naasmisega tegeldud juba ühe inimpõlve jagu.

Institutsionaalselt ja riigikorralduslikult on see õnnestunud üle ootuste hästi, samuti pole eestlaste identiteediotsingud eksiteel mõeldes sellele, kuhu ja kelle sekka me ennast ise arvame. Kui välja arvata siin-seal aeg-ajalt uniselt pead tõstev nõukogude-nostalgia, on selge, et eestlased peavad ennast ise nii geopoliitilises kui kultuurilises võtmes ­eurooplasteks, pigem läände kui itta kuuluvateks.

Huvitav küsimus ongi, kui eurooplased, kui «läänlased» me praeguseks oleme – pöörates pilgu juriidilistelt ja poliitilistelt edusammudelt inimeste ja ühiskonna poole. Need meist, kes sirgusid täiskasvanuks ENSVs, mäletavad hästi meie kunagist imetlust naeratavate, sundimatu olekuga, lahkete ja avala pilguga lääne inimeste vastu.

Nõukogude ja lääne inimesed olid olemuslikult erinevad, vahe oli kaugelt näha, ja seda mitte sugugi ainult riietuse pärast. Teksapüksid või peened ülikonnad ei teinud nõukogude inimestest läänlasi. Nõukogude inimest, keda kogu süsteem rutiinselt mõnitas, iseloomustas peksasaanud koera pilk, ilme, mis oli ühtaegu kartlik, häbenev, umbusklik ja maailma peale tige.

See hoiak – mis kahtlemata iseloomustas piiritaguste vabamate kodanikega võrreldes masendava selgusega juba siinsete tuuliste äärealade inimesi, aga süvenes veelgi sügavamale impeeriumi sisemaale liikudes – oli sügavale sisse kasvanud, sest inimesele õpetati maast madalast, et tal pole mingeid õigusi ja et ta pole isikuna midagi väärt.

Seda ei peitnud ei riietus ega naeratuseks poolvägisi kõrvuni venitatud suu. Tänaseks oleme oma koerapilgust ja sellega kaasnevast eluhoiakust mõnevõrra vabanenud, vähemalt on eestlasi juba raske näoilme põhjal eraldada põhjanaabritest, kes introvertsete ja suhteliselt süngemeelsetena on samuti reeglina mõnevõrra sulgunuma olekuga kui «päris» läänlased.

Ometi on eluhoiakulised küsimused – see, kuidas inimesed suhtuvad iseendasse, ja selle põhjal teistesse – asi, mille üle oleks siin põhjust mõtiskleda eriti nüüd, kui meie geopoliitiline positsioon on enam või vähem paika loksunud.

Kahtlemata oleks vale süüdistada eestlasi kollektiivselt sovetluses. Siin on üles kasvanud juba terve põlvkond sovetiaja-järgseid, sellest ainult lugudest kuulnud inimesi.

Palju on ära tehtud küll poliitikas, küll äri- ja kultuurivallas, sellise kiiruse ja tõhususega, mis annab kontrollitud tööaegade ja heldete hüvedega harjunud heaoluühiskondade kasvandikele suurelt silmad ette.

Ja siiski annab nii siinsele argielule kui avalikule arutelule liigagi märgatavalt tooni ilming, mida võiks nimetada matsluseks, õeluseks ja õlatunde puudumiseks, ning mille juured on Nõukogude ühiskonna viisis iga üksikisikut inimesena alaväärtustada.

Euroopa identiteedikriis
Samal ajal kui meil inimlikul tasandil ikka veel õpitakse eurooplaseks olemist, põeb «vana» Euroopa ise omamoodi identiteedikriisi. Homme täpselt kümme aastat tagasi aset leidnud terrorirünnak USAs, sellele järgnenud rünnakud Madridis 2003 ja Londonis 2005 ning korduvad katsed korraldada samasuguseid mitmel pool Euroopas, õpetasid, et ka lääne ühiskonnad on haavatavad.

Vabadus, avatus ja usaldus saavad ühiskonnas toimida niikaua, kuni neid üldiselt austatakse ning teatud raamreeglistikust, teatud kokkulepitud väärtussüsteemist ühiselt kinni peetakse.

Islamiäärmuslaste sümboolsest rünnakust lääne ühiskonna vabaduse vastu võib tegelikult rääkida juba varasemast daatumist lähtudes – 1989 Salman Rushdiele antud tapmiskäsk oli esimene signaal sellest, et mullad pürgivad pidurdama sõnavabadust läänes. Irooniliselt juhtus see just samal ajal, kui murdus Berliini müür ja idapoolne Euroopa oma sõnavabaduse aastakümnete järel taas tagasi sai.

Nagu on kirjutanud briti kirjanik Kenan Malik, on just sellest vahejuhtumist alates hakatud mitmekultuurilisi Euroopa ühiskondi jagama kultuuritausta ja eriti usu järgi – varasemad vastuolud ilmesid pigem klassi- ja rassi-identiteetide siltide all.

Usuäärmuslastele tulid vastu heatahtlikud, peamiselt vasakpoolsed mõtlejad ja poliitikud, kes otsisid süüd rünnakuile rünnatavates endis, otsisid rahu ja lepitust, püüdes fundamentalistidele meele järele olla, sealjuures vabastades neid «kultuuritaustale» viidates kohustusest järgida liberaalse demokraatia ühiseid mängureegleid. Irooniline on sealjuures see, et väärtused, mida esindasid fundamentalistid, olid risti vastupidised vabaduse, võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideaalidele, mida samad vasakliberaalid oma sõnul toetavad.

See on sellest pseudosallivusest sündinud eraldamise ja eraldumise poliitika, mille vastu poliitikud nagu Angela Merkel ja David Cameron sõna on võtnud, tuletades meelde Euroopa ühiste väärtuste tähtsust kõigile Euroopa asukatele.

Paraku on aga juba aastakümneid aetud segi teisalt «multikulti» kui rahvaid eristav ja äärmuslust tolereeriv poliitika, ja teisalt kultuuripaljusus ehk tõsiasi, et tänapäeva ühiskondades elab kõrvuti mitmesuguse kultuuritaustaga rahvast.

Populistlikud liikumised, mis vastandavad end kultuuripaljususele, ei astu välja ainult äärmusluse või reeglite suhtelisuse vastu, vaid sisserände ja võõrapäraste inimeste vastu üleüldse.

Kapseldumisele kutsuv uusrahvuslus on oma sõnul asunud kaitsma «algupärast Euroopat», seades end aga vastu just sellele, mis on Euroopast teinud atraktiivse ja mõnusa koha – avatusele nii kultuurilises, inimlikus kui majanduslikus mõistes, inimese hindamisele isikuna, taustast sõltumata.

Sulgumisideoloogia jõhkraima karikatuurina ilmus sel suvel areenile terrorist Breivik, oma sõnades muu hulgas islami vaenlane, kuid nii vaadetelt kui loomulikult ka tegudes pigem alqaedalaste kloon kui nende vastand – selle vahega, et tema vihkamise taga ei leidunud järjekindlat ideoloogilist veendumust ega fanaatilist julgust oma veendumuste eest surma minna. Kuid just siis, kui põhjapoolne Euroopa oli täies hoos oma ksenofoobsete liikumiste ja laiemalt üldse kõikide parempoolsemate jõudude arvustamisega, et tunnistada neist vihaõhutust, mis võis terroristi inspireerida, puhkesid Londonis mässud, mille algatajaks olid rahvuskirevate äärelinnade kehvemate rahvakihtide esindajad.

Ja oligi seletusjärg hoopis nende käes, kes katsusid märulitest poliitilist kasu lõigata, väites, et tegu oli allasurutute vastuhakuga karmile majanduspoliitikale, kuigi omaenda sotsiaalklassi kuuluvate naabrite kodude ja pisiäride mahapõletamine on üpriski omapärane viis sotsiaalse õigluse eest võidelda.

Lõpuks polnud mõnede arvates vasakväärtuste eest laamendavad noored paremaks reklaamiks sotsiaaldemokraatiale kui Breivik põhjala rahvuslusele. Lisaks paljastus, et märulis osales muu hulgas igavlevaid miljonärivõsusid, ning ka rahvuspingetest ei leidunud Londonis juhtunule selgitust – märulite inimohvrid ei olnud mitte valged kantpead, vaid sisserändaja taustaga muslimid.

Kui sellele veel lisada mitmel pool Euroopas aset leidnud sotsiaalmajanduslike privileegide kaotamise hirmust kantud rahutused ja teisalt Eestis kaitseministeeriumi rünnanud oma kodukootud pisiterrorist, kelle Soome «antifašistidest» vaenajad postuumselt kohe oma kangelaseks kuulutasid, näeme, et nii laiematele Euroopa identiteedikriisi sümptomitele kui ka patoloogiliste isikute kriminaalsele eneseteostusele on üha raskem leida mõttekaid poliitilis-ideoloogilisi selgitusi või isegi motiive.

Koolikiusaja mentaliteet
Tähendab, nii nagu euro-kindlus, millesse pääsemise üle me oleme uhked, on just meie liitumise järel mitmest nurgast logisema hakanud, nii on ka õnneliku, sundimatu ja naeratava ­eurooplase kuvand, milliseks meiegi tahtsime saada, muutumas. Piirid «lääne» ja «mittelääne» vahel on pärast raudse eesriide langemist hägustunud, ja seda mitte ainult endiste sovettide läänestumise kaudu.

Samas, kui otsida ühisnimetajat sümptomaatilisele käitumisele, mida on siin-seal nähtud, võiks selleks olla küüniline hoolimatus – ja sellel on ühisosa ka meie enda nõukogudeaegse taagaga, mis teeb inimese väärtustamise siin senini nii raskeks. Londoni märatsejate peamine motiiv, või pigem hoopis sisulise motiivi puudumine, kristalliseerus hoiakus «because I can» – märatsen, sest see on (hetkel) võimalik, ilma mingi ülevama mõtteta, millega isegi vaevuda end õigustama.

Ja kui antihumanistlik, küüniline nihilism leiab räigema väljundi vägivallas ja lõhkumises, siis süütumal tasandil näeb sarnast hoiakut pahatihti meie enda argielus – julgen väita, et endiselt sagedamini kui «vanas» läänes. Hoiak, et mina teen, mida tahan, ja teistel inimestel pole mingit tähtsust ja nende elu on odav, väljendub mitmel pool.

Seda on maanteesangarite käitumises, kes peavad sajakilomeetrise tunnikiiruse juures kahemeetrist pikivahet, et siis vastutulijate nina all eessõitjaist mööda kihutada; seda on nõukogulikku ükskõiksusse kinni jäänud ametnike hoiakutes; seda on ka poliitilistes valikutes, mis peavad propagandamasinat tähtsamaks laste­aedadest ja golfiväljakut elementaarsest taristust. Argise ülbitsemise taga luurab pahatihti sisemine ebakindlus: äkki mind peetakse tossikeseks, kui ma ei lisa gaasi, nähes, et kaasteeline tahab minu ees rida vahetada?

Just ebakindlus, mille juured on nõukogulikus mõnituskultuuris, takistab enim ligimese väärtustamist, millest on küll räägitud, kuid mida just selle latentselt vinduma jäänud trauma tõttu on nii raske saavutada.

Ühiskond, kus inimesed julgevad tervitada, tänada, kiita ja osutada solidaarsust, on kõigile meeldivam koht olemiseks. Selleks aga, et seda teha, peab inimesel endal olema piisavalt kindel vaimne jalgealune, et mitte karta teistele tuge ja tunnustust andes millestki justkui ise ilma jääda. Seda aga paljudel paraku ei ole.

President Ilvese sõnu valimiseelsel, farsiks pööratud teledebatil – et meil tuleb lahti saada väiklusest ja tigedusest – tuleks meil kõigil väga tõsiselt võtta. Neile, kes on väikluse sees kasvanud ja alati elanud, on tigetsemine loomuomane tegutsemisviis. Neid, kes on näinud ka muud, see häirib. See võib elukoha üle otsustamisel mõnelegi määravaks saada.

Eestis võime olla uhked selle üle, et erinevalt nii mõnestki naaberriigist ei ole siin ükski oma programmi rahvuslikule sulgumisele ja vaenamisele üles ehitanud rühmitus kasvanud populaar­seks ja poliitikasse kaasatud erakonnaks, kuid samas õgvendab kadedus, tigedus ja ärapanemisrõõm eestlaste ridu viisil, mis toob meelde klassikateose ussisõnade tundjast.

Teatud mõttes oleme latti taas kord madalamaks lasknud. Kollase meedia sapine õelutsemine on meile kõigile tuttav. See, et üks presidendikandidaat võib valimiseelsel teledebatil käituda kaamerate ees nagu purjus kolhoosnik, on see-eest uus. Et see käitumine teenib kelleltki aplause, kõneleb sellest, et nihilism, mida näeme argielus niikuinii, võib alati ka poliitikasse libiseda. Seni saavutatu pole sugugi enesestmõistetav.

20 aastat väärtusi
80ndate lõppu, aega enne taasvabanemist, mil olin paarikümnene, mäletan äärmise nihilismi ajana. Õhus oli nii lootust kui viimsetpäeva, miski tänane ei pruukinud kehtida homme – oli küsimus raha väärtuses, oma plaanides, inimsuhetes või riigikorras. Nihilism oli ellujäämisstrateegia, nii nagu vaikne eemaletõmbumine «süsteemist» oli olnud seda varem.

Laulva revolutsiooni aegsele idealismile järgnes kiirelt totaalne materialism – kõigil oli vaja raha, kohe, siin ja praegu. Keegi ei tahtnud vabaduse nimel kartulikoori süüa. Selle maailmaga võrreldes oli Soome ülikooli unine ja rahulik õhkkond paradiis.

Samas, kui Soome telekorrespondent väidab taasvabanenud Eestile tagasi vaadates, et «eestlastele on ainus väärtus raha», on ta samuti palju olulist kahe silma vahele jätnud. Eriti küüniliselt kõlab selline üldistus inimeselt, kes on elanud nende «ahnete» eestlaste keskel, nendest mitu korda suuremat sissetulekut teenides.

Raha pole tähtsusetu, ja raha võib, parimast tahtest hoolimata, saada paljudele tõsiseks takistuseks nii siia naasmise kui jäämise juures – kui hindade ja sissetuleku ebasuhe muudab elu olelusvõitluseks, ongi raske rääkida muust kui sotsioloogide poolt põlatud ellujäämisväärtustest. Mis sunniks enam rahale mõtlema kui alaline rahapuudus?

Väita, et elatustasemel pole mingit tähtsust, on sama vale kui väita, et kogu elukvaliteet seisnebki uusima BMW linnamaasturi omandamises. Küsimus on taas inimeste väärtustamises, elatustaseme inimlikustamise vajadust idealistlik retoorika ei kaota. Ka vaesus toodab löödud koera pilguga inimesi.

Ja ometi on väga palju sellest, mis praeguseks on üles ehitatud, kantud väärtustest, ja sugugi mitte ainult sellistest, mida saab numbriga mõõta. Samal ajal kui Nõukogude aeg ikka veel salakavalalt meie inimeste psüühikas kummitab, närides meie võimet olla avatud, sõbralik ja usaldav, on nõukogude karm tegelikkus jäämas üha kaugemaks, ebareaalseks halvaks unenäoks.

Kogu jutt suletud ühiskonnast viimastel aegadel ja ka seoses presidendivalimistega viitab sellele, et meil ei mäletata, milline suletud ühiskond tegelikult oli, mida tähendas sõnavabaduse puudumine. Nagu tõdes politoloog Ivan Krastev rahutust ja rahulolematust Euroopast – demokraatiat, valitsejate vastutust ja valitsemise läbipaistvust on praegu rohkem kui kunagi varem, kuid sellest hoolimata ollakse valitsejatega vähem rahul kui kunagi varem. Või hoopis just sellepärast?

Toimiva demokraatia ehitamine ongi sarnaselt toakoristamisega tänamatu töö – kumbagi on raske märgata, kui see on hästi tehtud, kuid iga viga ja tegemata jätmine paistab silma. Sealjuures pole korra säilitamine kergem kui selle saavutamine.

Viimaste aegade debatid, sealhulgas presidendivalimiste eel käinud arutelu asemik, osutavad, et Eesti ühiskonnast pole kadunud igatsus batjuška ja karismaatilise juhi järele, kes reeglitele ja seadustele vilistades asjad kõva käega ja rahva hetketujule vastu tulles paika paneks.

Nende meeleolude taustal võib olla piiritult tänulik meie lääne haridusega presidendile, kes oma nüüd «minimalismiks» tituleeritud poliitikaga on enese igavaks parjamisega riskides vaikselt, aga kindlalt hoidnud Eestimaad põhiseadusliku demokraatia «igaval» teel.

Ajaloolisi valimisi, kus järgmise presidendi isik otsustati esmakordselt riigikogus, võib lisaks teenitud tunnustusele konkreetse isiku tööle pidada nii usalduse väikeseks võiduks kui märgiks juba loodud institutsioonide toimivusest.

Elulise sisu loomine institutsioonide pakutud raamidesse aga jätkub. Hetkel, mil avalikus sopaloopimises on saavutatud uusi madalusrekordeid ja palgasaaja reaalne elatustase jätkab kukkumist majanduskasvu taastumisest hoolimata, on ühiskonna inimliku mõõtme arendamine valusalt tähtis, kui inimeste jätkuvat väljavoolu tahetakse peatada.

Palju on räägitud sellest, mis võiksid olla järgmised eesmärgid nüüd, kui meile on kõikidesse lääne klubidesse ametlik sissepääs tagatud. Üks eesmärk võiks olla leida see eurooplane või läänlane inimestes enestes, ja hakata väärtustama inimest nii iseendas kui ligimeses.

Seda on lihtsam öelda kui teha, ja veel raskem on mõõta, kui hästi inimese inimlikustamine edeneb – selle eesmärgi täitumiseks pole selgeid kriteeriume, kui mitte arvestada enamasti ebamääraseks jäävaid erineva tõsidusastmega õnnelikkuse-indekseid.

Eestis ei ole asjad praeguse seisuga tegelikult halvasti. Hoolimata meie omast, okupatsioonivõimude pärandiks jäetud kultuurikonflikti potentsiaalist pole meie rahvuslik identiteedikriis sugugi sügavam kui «vanas» ­Euroopas ja isegi naabrites põhjamaades nähtu.

Pigem vastupidi, ehk just sellepärast, et taasvabanemine ja taas riigiks saamine on sundinud meid jätkuvalt mõtlema selle üle, kes me oleme, kelleks tahame saada ja kuhu kuuluda. Jääb loota, et poliitiline populism ei saa ka edaspidi frustreerunud hingedest liigselt tuult tiibadesse, ja et kolhoosimentaliteet kaoks tasapisi ka argielust ja avalikust arutelust.

Noor-Eesti loosungi laiendatud parafraas sada aastat hiljem võikski olla: jäägem eestlasteks, püüdkem olla eurooplased selle sõna vanas heas tähenduses, ja saagem inimesteks, kel on küpsust ja julgust märgata ja tunnustada teist inimest enda kõrval.