/nginx/o/2018/07/16/10027232t1hae3c.jpg)
Millega ikkagi põhjendada seda, et Vladimir Putin on ainus riigipea, kellele USA president Donald Trump alt üles vaatab, keda ta ei ole seni kordagi üheski oma säutsus otseselt kritiseerinud, küsib ajakirjanik Neeme Raud ja lisab, et kahe mehe tippkohtumine Helsingis jätab õhku miljon miksi.
Alati etteaimamatu Trump alustas tippkohtumise päeva järjekordse pommiga, süüdistades Helsingis tippkohtumise eelsel hommikul oma riiki, USAd, Venemaaga halbadeks suheteks pinna loomises. «Pikad aastad «narrust ja rumalust» on viinud selleni, miks USA suhted Venemaaga ei ole KUNAGI (Trumpi rõhutus) olnud halvemad,» säutsus ta Soome pealinnast enne hommikusööki. Trumpi sõnum sai «meeldib»-hinnangu kohe ka Venemaa välisministeeriumilt.
Nii et kohtumisele siirdus Trump juba Ameerikale, mitte Venemaale soola pähe raputades, kuigi lubas seda ka Putiniga vestldes teha.
Kuid nagu Trumpi puhul juba tavaline, teatas ta vaid loetud tunnid hiljem, et tema suutiski suhteid juba muuta. Sama rõhutas ta mäletatavasti ka mais kohtumise järel Põhja-Korea liidri Kim Jong-Uni ja läinud nädalasel NATO tippkohtumisel, kus just tema kohalolek ja surve muutis ta enda sõnul liitlaste suhtumist liikmemaksude tasumisse.
«Mina ja maailm» jäi Trumpist kõlama ka enne Putiniga toimunud vestlusi kaamerate ette astudes ja hilisemal pressikonverentsil. See ei olnud üllatav.
Mõlemad liidrid tegid avaldusi, rääkisid läbimurdest, koostööst ja kõike seda oli oodata. Kuigi suhteliselt arusaamatuks jäi Trumpi segane avaldus selle kohta, kuidas Vene president ise soovib selgust majja tuua küsimuses, kas Venemaa sekkus USA valimistesse või mitte. «President Putin võib väga vabalt soovida seda küsimust käsitleda, ja väga tugevalt, sest tal on selles küsimuses tugevad seisukohad ja tal on huvitav idee.» Mis idee, jäigi selgusetuks.
Mäletavasti teatas Trump novembris Vietnamis Aasia ja Vaikse ookeani riikide koostöö kohtumise ajal toimunud vestluse järel Putiniga, et küsis siis Vene presidendilt otse, kas ta riik sekkus USA valimistesse. «Ta ütles, et tema ei sekkunud,» ütles Trump Ameerika meediale. Mida te veel tahate, jäi Trumpi avaldusest selgelt kõlama.
Nii et selgust kas Venemaa siiski 2016. aastal midagi tegi, nagu seda näib üha enam arvavat Washingtoni eriuurija Robert Mueller, Helsingi summit ei toonud.
Trumpist jäi taas mulje, et ta lihtsalt ratsutas kohtumise kiirelt läbi. Kõik on OK, Putiniga saab asju ajada, kõik on OK, näis ta nagu ikka omas elemendis olles arvavat. Vähemalt kehakeel näitas nii. Seda enam, et tippkohtumise eel Trump ju praalis, et tema ei pea spetsiaalselt valmistuma, kuna on nii suur spetsialist läbirääkimiste alal, et saab otsemaid partneri kehakeelest aru, mida too soovib.
Mida Putin soovis, on juba raske öelda, sest Vene riigipea oli kohtumisele mineku eel kaamerate ees pisut väsinuna mõjunud ja lohvkalt toolis istunud Trumpist selgelt reserveeritum, külmem ja siledam. Putin reageeris USA riigipea kiitusele erakordse «ühe parima eales» jalgpalli MMi eest vaid kerge naeratusevarjuga. Putini grimm oli perfektsem ja viimistletum kui Trumpi järjekordne ümarate laikudega oranž päevitus.
Jätangi riigipeade kohtumise sisu - nii palju, kui sellest teame - teistele analüüsida. Mind huvitas ikkagi eelkõige kahe mehe kehakeel, millest püüdsin taas vastust saada küsimusele, mida olen pärinud lugematutes vestlustes USAs, mujal Euroopas ja ka Venemaal. Nimelt: millega ikkagi põhjendada seda, et Putin on ainus riigipea, kellele Trump alt üles vaatab, keda ta ei ole seni kordagi üheski oma säutsus otseselt kritiseerinud? Kaudselt on Trump seda muidugi teinud ja Venemaa vastaseid avaldusi õhku loopinud, mida tema toetajad ka siin Eestis kasutavad sageli näitena, et ta ei ole «Venemaa taskus». Kuid tihti mõjub Trumpi Moskva arvel kriitika ikkagi kui kattesuits, mida suurtes mängudes ju kasutatakse, et peamängureid kaitsta.
Pikka aega pakkusid mu vestluskaaslased, kellega Trumpi-Putini sõprusest rääkisime (ja Trump ise nimetas nende suhet mäletatavasti juba kampaania ajal sõpruseks, kuigi selgus, et nad ei olnud siis kordagi isiklikult kohtunud), et Putinil ja FSB-l on küllap mingit seksuaalse sisuga materjali, millega Trumpi kompromiteerida.
Briti endine luuraja Christopher Steel kirjutas Hillary Clintoni kampaania palvel koostatud Trumpi-failis mäletatavasti, et Trump tellis oma hotellituppa Moskvas Ritz-Carltonis kaks vene prostituuti, kes voodisse, kus kunagi olid maganud ta vaenlased, Obamad, urineerisid. Trump ise väitis pikka aega, et ei ööbinudki tolle Moksva sõidu ajal seal, vaid lendas otsemaid tagasi, kuid viimastel kuudel on talle ja ta lähikondlastele siiski meenunud, et ta vist ikka oli Moksvas ka ööd.
Niisamuti on hakanud kinnitust saama teisedki Steeli väiteid, mida trumplased esialgu naeruvääristasid.
Kuid et Trump nüüd pärast Stormy Danielsi afääri ja teiste seksseikluste ilmsiks tulekut veel millegi seksuaalsega kompromiteerida saaks, tundub vähetõenäoline.
Tundub, et ameeriklasi, kes muidu oleksid presidendi musta sekspesu lahti kraamimisest šokis, Trumpi puhul see enam ei huvita.
Mis veel võiks Trumpi Moskvasse ja Putinisse nii eriliselt, lausa kartlikult suhtuma panna. Liigub jutt, et KGB ja hiljem FSB töötlesid Trumpi juba alates 1988. aastast, kui ta esimest korda Nõukogude valitsuse kutsel Moskvat külastas. Ehk midagi sellest töötlemisprotsessist kardaks siiski päevavalgust? Või ehk teavad venelased, kui rikas Trump tegelikult ikkagi on (või ei ole), sest oma rahalist seisu ei ole ta seni soovinud avaldada?
Kõige enam mu tuttavaid USA ajakirjanikke on viimasel ajal aga hakanud rääkima võimalusest, et Kremli paljastused võiksid vallandada Trumpi-vastase kriminaaljuurdluse USAs, seda lisaks Robert Muelleri eriuurimisele, ja president võetaks pihtide vahele mingite kahtlaste äritehingute tõttu. Võimalik.
Helsingi tippkohtumine muidugi vastuseid ei andnud, aga näitas taas, et Venemaa suhtes on Trumpil mingi asi. Ka väga selgele otseküsimusele pressikonverentsil, keda ta rohkem usub, kas Moskvat või USA enda luuret, ta selget vastust ei andnud. Trump jättis ikkagi õhku kurjakuulutavad miljon miksi.