Rait Maruste

FOTO: SCANPIX

Just parlamentaarne riigikorralduse mudel on taganud Eesti edu ja stabiilsuse. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond) ei poolda riigipea otsevalimist, küll peaks seadus võimaldama kandidaate varem esitada.

Presidendikandidaadi oletatava kandidaadi Indrek Tarandi valimisratsuks näib olevat presidendi valimise kord (miks oletatav kandidaat, sellest loo lõpus). Oma artiklis («On aeg usaldada kodanikke!», EE 15.08), mida peab käsitama kui valimiste manifesti, teeb ta ettepaneku panna rahvahääletusele presidendi otsevalimine rahva poolt.

Tarandi soovi veel kord kasutada edu toonud võtet, s.o kasutada ära rahva teatud ootusi ja protesti (europarlamendi valimistel suletud nimekirjade vastu), võib tema suurtes ambitsioonides mõista. Selline ettepanek näib väga rahvast hoolivana ja demokraatlikuna. Ja ega selles olegi ju midagi halba või ebademokraatlikku, kui tullakse välja ettepanekuga, et rahvas peab saama valida oma juhte.

Kuid asjad ei ole seekord siiski nii lihtsakoelised. Kõigepealt vähendab ettepaneku kaalu sellega väljatulemine mõni nädal enne presidendivalimisi. Ettepanekut ei ole võimalik realiseerida eelseisvateks valimisteks. Seega on see idee nüüd ja praegu mõeldud valimismüügiks.

Pealegi tunnistab Tarand «aususe huvides» veel seda, et ta on olnud põhiseaduse mis tahes muutmise vastu. Nüüd aga pakub välja üsnagi kaugeleulatuva ettepaneku põhiseaduse muutmiseks.

Hüüe – «on tarvis rahvahääletust!» – ei too veel kaasa rahvahääletust ennast. Tuleb teada, et rahvahääletus ehk referendum on üks ja ülim seadusandlik protseduur, mille teostamise kord on ette nähtud sellesama rahva 28.06.1992 heaks kiidetud põhiseaduses (paragrahvid 105 ja 106).

Ja selle korra kohaselt on seaduseelnõu või riigielu küsimuse rahvahääletusele panek rahva valitud riigikogu eksklusiivne õigus. Keegi teine rahvahääletust initsieerida ei saa. Juhul kui rahvahääletus annab jaatava vastuse, on see siduv seadusandjale ehk riigikogule. Kui riigikogu poolt rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa rahva toetust, kaotab riigikogu oma legitiimsuse ja president kuulutab välja riigikogu erakorralised valimised.

On omaette küsimus, kas kehtiv rahvahääletuseni jõudmise värav peab praegu nii ahtake olema või võiks seal olla ka muid viise ja võimalusi. Kuid fakt on see, et praegune põhiseaduslik kord on selline ja seda Tarand ei ole vaidlustanud.

Nüüd aga ettepaneku tuumast. Praegune Eesti Vabariik, erinevalt esimese iseseisvusperioodi Eesti Vabariigist, on selgelt parlamentaarse ja mitte presidentaalse korraldusega riik. Selle võimumudeli on rahvas põhiseaduse rahvahääletusel heaks kiitnud.

Ja õigesti on teinud, sest praegune Eesti on olnud riigiõiguslikus arengus palju stabiilsem kui esimese iseseisvuse perioodi riik. Ka praegusaja Euroopa kogemused on näidanud, et totalitarismist vabanenud riikidest on just parlamentaarset mudelit kasutavad riigid olnud edukamad ja stabiilsemad kui presidentaalset või poolpresidentaalset mudelit kasutavad riigid.

Vastavalt parlamentaarse riigikorralduse mudelile on Eesti riigipea pädevused valdavalt esinduslikud ja protseduurilised ning tal puuduvad poliitilised volitused või presidentaalsele vabariigile omased täitevvõimu pädevused. Praeguses põhiseaduslikus riigikorras kasutab rahva otsemandaati ainult riigikogu. Kui presidenti valiks rahvas otse, oleks presidendi mandaat potentsiaalselt 101 korda tugevam kui üksiku riigikogu liikme, sh ka riigikogust tuleva peaministri ja ministrite mandaadid. Kui keegi saab sellise tugeva mandaadi, on mandaadi andjal, s.o rahval täielik õigus loota, et seda ka kasutatakse võimu teostamisel.

Et see võimalik oleks, peaks presidendil olema rohkem põhiseaduslikke volitusi. Seega vajaks ümberkujundamist kogu vastav osa põhiseadusest, sh ka valitsust puudutav osa, sest ilmselt tuleks sealt midagi ära võtta ja presidendile üle anda.

Tarand pakub kavalalt, et rahvahääletuse küsimus peaks sisaldama klauslit – «teades, et presidendi volitusi ei suurendata». See on kena, kuid illusoorne, isegi populistlik, sest mitte kõik inimesed ei pruugi seda nüanssi mõista ja tähele panna.

Sestap jääb selgelt alles võimalik oht pettumuseks, kui avastatakse, et me ju valisime presidendi, aga ta ikkagi ei tee, mida me ootame ja meedia nõuab.

Asja teine ohupool on populism. Praeguses avalik-poliitilises elus saab populismi eskaleeriva meedia toel ja/või sotsiaalmajanduslikke raskusi oskuslikult küüniliselt ära kasutades või piiritaguse raha toel presidendiks tõusta igasugu tegelasi, à la Paksas Leedus.

Niisugustele võib rahva otsemandaat niivõrd pähe hakata, et ta hakkab oma mandaati teostama vastavalt oma lubadustele ja hoolimata põhiseaduslikust riigikorrast. Eesti ei ole küll Venezuela, kuid eks meilgi ole omad põliseestlaste või Mečiarite idud kasvamas. Ja kui kord selline president paigas, siis tagasi teda enam kutsuda ei saa ning konfliktid ja pinged on vähemalt viieks aastaks kindlustatud.

Mõistlik oleks selliseid stsenaariume eos vältida. Erinevalt parlamendist, kus kümned inimesed väitlevad erinevatest poliitilistest platvormidest lähtuvalt ja otsivad parimaid lahendusi ja kompromisse, ei pea tugeva otsemandaadiga riigipea kellegagi konsulteerima, vaidlema või kompromisse otsima. Tema lihtsalt otsustab ja teeb.

Kui praegusele valimiskorrale midagi tõsist ette heita, siis seda, et kaks nädalat enne valimisi pole meil veel ühtegi ametlikku kandidaati. Vabariigi presidendi valimise seaduse (VPVS) kohaselt algab kandidaatide registreerimiseks esitamine esimeseks hääletusvooruks «neljandal päeval kell 9.00 ja lõpeb teisel päeval kell 18.00 enne esimese hääletusvooru päeva» (milline sõnastuspärl!). Seega saame ametlikud kandidaadid alles kaks päeva enne tegelikku valimist.

Vähe sellest, kui asi läheb teise hääletusvooru, siis võidakse seada üles ka uusi kandidaate (paragrahv 17), kelle registreerimine algab neli tundi ja lõpeb kaks tundi (!) enne teise hääletusvooru algust. Seega jääb rahval oma presidendikandidaadiga tutvumiseks ja viimasel enda tutvustamiseks ja meedial debattide läbiviimiseks tervelt kaks tundi. Valimiskogus rakendub riigikogu esimese hääletusvooru kandidaatide ülesseadmise kord.

Iga seadus kannab oma aja märki (praegune VPVS on põhiosas pärit 1996. aastast). On selge, et kui me soovime siiralt suuremat rahvaosalust ja sisulist debatti, siis tuleks see kord revideerida ning kandidaatide ülesseadmine lõpetada vähemalt kolm kuud enne esimest valimisvooru.

Aega ju on.
Uute ehk üllatuskandidaatide esiletõus teises voorus peaks aga olema välistatud. Küpse stabiilse demokraatiaga riigile ei peaks kübarast jänese (loe: presidendi) väljatõmbamise meetod sobima. Osaluse tagab see, kui saab kõik rahulikult ette valmistada, läbi arutada ja vaielda. Hea rahvale, kandidaatidele ja riigikogule.