Eestlased leiavad ka võõrsil põhjust oma rahvuse üle uhkust tunda.

FOTO: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Eestlasi peletab võõrsile elama nii põhjamaine karm kliima, erialase töö puudumine kui ka hoolimatu suhtumine kaaskondsetesse, kirjutab oma ülevaates presidendi kirjatalgutele saadetud töödest Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht Triin Käpp.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge ja kummalised nende laululood.

Antud Peeter Volkonski sõnadele ja Siiri Sisaski viisile kirjutatud laul oli üheks nimilauluks viimasel laulupeol. Mingil moel ta vastandus, samas jälle väga kindlalt haakudes teise nimilauluga: Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa! (Sõnad Viiu Härm, viis Olav Ehala).

Mulle tundub, et eesti õhus on hetkel omamoodi intensiivselt (justkui näriks) üleval teema: mis maa see on? Miks peaksime tahtma siin elada? Kes on eestlane? Kes võib saada eestlaseks? Seda oli näha laulupeo temaatikast, samuti oli meil ju ka kirgi kütnud üleskutse Talendid koju. Just sellestsamast õhustikust noppis ka Tartu Ülikooli eetikakeskus üles oma järjekordse Vabariigi Presidendi mõttekojaga üheskoos korraldatava kirjatalgute teema «Eesti ustest - sisse, välja».

Kirjatalgute eesmärgiks oli kokku koguda erinevate inimeste kogemused ja lood, mis seostuksid välismaale minemise ning sealt tulemisega, eestimaalaste ja muudest riikidest pärit inimeste avatuse ning eneseteostusvõimalustega nii siin kui seal ning nii siin kui seal (taas)lõimumisega.

Kokku laekus meile 98 tööd 22 erinevast riigist. Kirjutajaid oli igast vanusest - nii teismelisi kui ka üle seitsmekümneaastaseid. Mineku- ja tagasitulekupõhjustest toodi kõige rohkem välja emotsionaalseid kaalutlusi, samas esitati ka väga konkreetseid põhjuseid ja ettepanekuid.

Kas siis eestlus ja kodumaa ongi midagi väga emotsionaalset? Kas see on põhjus, miks paljud meid sallimatuteks ja lausa ebatolerantseteks tembeldavad? Küllap on selles oma iva. Eestlase emotsionaalsus on üldjuhul vaoshoitum ja endassetõmbunum kui seda on lõunapoolse temperamendiga inimesel. Küllap selline omamoodi kinnine, kuid samas pulbitsev temperament lasebki end välja näidata külma ja kallutleva ning sallimatuna. Ja kindlasti on ka paljud väljatoodud faktid eestlase kohta õiged, kuid ikka tuleb silmas pidada, et igal vorstil on kaks otsa.

Konkreetsematest põhjustest, miks siis ikkagi ära minnakse võib ehk välja tuua nii ühiskonnakorralduslikke kui ka puhtalt klimaatilisi aspekte. Kui on ikka külm, siis on külm. See on puhas loodusteadus. Kuid näiteks ühiskondliku poole pealt oli väga huvitav tõdemus, kuidas ka meie keeletunnetus võib määrata meie ühiskondliku närvi. Huvitava näitena kirjutatakse ühes töös, kuidas erineb arusaamine sõnast VÕIM eesti ja prantsuse keeleruumis - eestlane kipub unustama, et võim ja võimalus on samatüvelised sõnad ning et see, kellel on võim, sellel on võimalus otsustada ja võimalusi on alati palju, mitte et võim on jõud ehk siis ühe konkreetse asja läbi surumine, meetmetest olenemata.

Väga ratsionaalselt kaalutlesid inimesed, kellel näiteks puudub õpitud erialal Eestis leida oma haridustasemele vastavat tööd või peab seda tööd tegema väga kehvades tingimustes. Pakuti ka konkreetseid ideid, kuidas asju paremaks teha - ühe näitena tooksin välja tervituspaketid lastele ja lastega peredele, mis hõlmaksid infot haridussüsteemi jms igapäevaste nüansside kohta.

Nii emotsionaalseid kui ka ratsionaalseid põhjuseid tõid välja mõned näited, kus kirjeldati eestlase suhtumist kaasinimesesse. Ühelt poolt toodi välja hoolimise puudumine ja teisest küljest selgitati seda konkreetsete näidetega nagu naiste elu kahes rollis korraga – nii tööinimese kui ka pereemana –, mida meie ühiskond alles hakkab toetama (jutt ei ole mitte niipalju riiklikest toetustest – on ju meie vanemahüvitis üks paremini organiseeritud toetusüksusi, mis kahjuks küll aga väga äkiliselt läbi lõigatakse –, vaid pigem ühiskonna allkonteksti suhtumisest) või meie müüjate teeninduskultuur, mis samuti õnneks on minemas tõusuteed.