Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..

FOTO: .

Presidendi otsevalitavaks muutmise idee ei ela ega sure. Muidugi, see pole ühiskonna elus võib-olla esmatähtis. Eriti kui tuleb võidelda muude raskustega nagu nüüd. Ent siiski.


On tähelepanuväärne, kuidas mitmed poliitikud (niihästi ETV pühapäevaõhtuses publitsistikasaates kui ka laiemalt) põhjendavad, miks ei tuleks otse valida.



Nimelt olevat Eesti parlamentaarne demokraatia. Aga olles saanud rahvalt otsemandaadi, võib president võtta endale suuremaid volitusi. Sellesse ongi minu jaoks koer maetud. Sest mida see tähendab – võtta suuremaid volitusi?



Keegi pole ju kavatsenud meie parlamentaarset erakondlikku süsteemi rahvahääletusele panna. Kuidas see võtmine siis käib?



Esimene võimalus oleks kokkuleppeline ja vabatahtlik. President läheb riigikogu ette ja palub: «Sõbrad-velled, andke mulle suuremaid volitusi, sest tahaks teha, aga ei saa. Mandaadi rahvalt sain, aga volitusi pole.»



Kes keelab riigikogul teda viisakal moel pikalt saata? Muidugi võib juhtuda ka vastupidi, riigikogu pöördub presidendi poole, et: «Meie parlament on suur ja lai, aga korda seal ei ole, tulge, valitsege meid.» Selle peale võib jälle president riigikogu viisakal moel pikalt saata, sest igaüks peab oma kohustustega ise hakkama saama.



Jääb teine võimalus, see on usurpeerimine, võimu vägivaldne enda poole kangutamine. Lihtlabaselt – poliitikud kardavad riigipööret. Pelgavad, et otse valitud president (st teda ei saa parteiliselt korrale kutsuda) kehtestab diktatuuri.



Midagi muud ei oska ma välja lugeda sellest eufemismist, ümberütlevast väljendist endale «suurema mandaadi» võtmise kohta.



Tõesti, jõuga võtmine oleks ainus, mis võiks meie riigile ohtlik olla. Ainult et iga terve mõistusega inimene saab aru, et see võimalus on tänapäeval nullilähedane. Presidendil lihtsalt ei ole jõude, millega riiki pöörata.



On imelik, lausa skisofreeniline, kuidas suur osa meie poliitikuist ei taha tunnistada, millist tünga tegi Konstantin Päts oma riigipöördega Eesti riigile ja demokraatiale, samas aga vaikimisi kardab riigipööret tulevase otse valitud presidendi poolt.



Eesti presidendi funktsioonid on siiani vibavad. Eriti mis puudutab välissuhtlust. Alati, kui ta sel alal midagi teatab, tekib küsimus, kelle nimel ta seda teeb. Rahva, ühiskonna ja riigi nimel? Kaudselt küll, sest üks on valinud teise ja too omakorda kolmanda.



Aga neid, keda parlament omakorda volitab, on ju teisigi: riigikogu esimees, peaminister, välisminister, väliskomisjoni esimees. Meil on ikka kaks võimutippu, peaminister ja president. Kes, millal ja mida riiklikul tasandil esindab, on praegu osalt paigas tava- ehk pretsedendiõigusega.



Sellest ei teki traagikat, küll aga dubleerimist ja tühitööd. Näiteks kui kahel riigitegelasel on sama ametinimi, aga nende volitused erineva mahuga, siis mõjutab see paratamatult kohtumise objekti ühisosa ning koos sellega tulemuslikkust. Niisugune kohtumine võib parimal juhul jääda «skeptiliste härrasmeeste armastusväärseks arvamusvahetuseks maailma asjade üle».



Ja kui mitme riigi presidendid on andnud oma allkirjad mingiks ühisavalduseks või lähevad kuhugi koos oma meelsust näitama, siis torkab silma, kui osa neist on «pärispresidendid», teised mingid vahevormid.



Kui kainelt järele mõelda (üldsegi mitte hetke kokkuhoiuvajadusest lähtudes), siis kas muutuks Eesti kui riigi funktsioneerimises midagi, kui presidenti ei oleks?



Mitte kuigi palju, tema funktsioonid saaks teiste institutsioonide vahel ära jaotada. Samas on selge, et eestlaste enamik tunneks end natuke õnnetult, natuke vaesestunult, kui nende president ära kaotada, vähemasti praegu veel. Lõppeks on sellega seotud päris suur tükk ajalugu ja traditsioone. See on moraalne kapital. Aga kui nii, siis tuleks sellest kapitalist võtta ka kõik, mis võimalik.



Presidendi funktsioonid vajavad küll täpsustamist, aga kindlasti ainult ühes suunas. Kui kasutada analoogiat maailmapoliitikast, siis «pehmema» võimu suunas. Just selle kandjana on ta meile enim vajalik. Muuhulgas, ka põhjusel, et Eesti-suguse minevikuga ning säärase meelelaadiga inimeste ühiskonnas pole sidusust ja armastust oma riigi vastu kunagi üleliia.



Poliitika kui avaliku asja ajamine kipub siin ikka kodanikust võõranduma. Vajadus seda ületada ei kuulu heade kommete valda, vaid on eksistentsiaalselt vajalik, et nii väike riik globaliseerumistuultes koos püsiks. Seepärast pole rahvale presidendivalimise kaudu osaluse andmine populism, vaid elulise tähtsusega teraapia.



Võimalus presidenti otse valida ja temalt tagasi kiirguv ühendav jõud on omavahel võrdelises sõltuvuses.



Kokkuvõttes pole tarvis karta, et otsevalimisel saadud tugev mandaat «pehmema võimu» kujul ohustaks Eesti parlamentaarset riigikorda.



PS: Eelnev ei tähenda, et siiani oleks valesti valitud. Selle on tinginud ajaloo heitlikkus. Aga tuleb ju vaadata tulevikku. Üsna pea on käes aeg, mil sel, kes oli olnud okupatsiooni ajal keegi või miski, mida mõelnud või teinud, ei ole enam mingit tähtsust. (Sest ega ometi vanemate patte hakata laste kaela nuhtlema.) Loodetavasti süveneb parlamentaarne süsteem.



Säärases olukorras oleks presidendi otsevalimine igapidi normaalne. See oleks õieti rahvale tore päev. Hirmud, et valitaks mõni tola, on liialdatud. Sest miks neid mujal ei valita? Ega siis keegi ei keela tulevikuski erakondadel oma kandidaate promomast. Ja neil on ikkagi tänu ressurssidele ja oskusteabele suured eelised üksiküritajate ees.