Ivan Makarov: Jeesus Kristus, Eesti superstaar!

Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Eesti superstaarid on tüütu nähtus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Läinud nädalal taheti mulle enneolematult vägivaldselt pähe määrida kahte asja, mis olid oma mastaapsuse ja vormi poolest võrreldamatud, aga tekitasid võrdväärse tülpimuse.

Mõni aeg tagasi tahtsin vaadata ühte filmi ja lülitasin teleka sisse veidi varem, kui oleksin pidanud. Tuppa paiskus midagi ebameeldivat: rahvarohkel laval loivas ähmi täis noorsand, kes laulis hingeldades ja hingematvalt mustalt. Selgus, et tegemist oli uue Eesti superstaariga, juba pärjatud võitja lauluga ehk kogu sarja kõrghetkega. Selline tase USA talendisaates ei ole võimalik – kas asi on žürii kompetentsuses või riigi suurusest tingitud tunduvalt laiemas talentide valikus, ei oska öelda, aga möödalaulmist katkestatakse seal kohe ja ebaviisakalt. Meil juurutatud formaatmuusika süsteem aga katkestab eredaid isiksusi ja toodab keskpärasust.

Uus superstaar on nüüd igas teises Eesti saates – ta on abiks matkarajal, ta laulab laule, mida lapsena esitas lehmadele ja lammastele, varsti läheb nagu Putin merest amforaid leidma ja tiigriemandat patsutama.

Hiljem lugesin lehest, et 50 minutit sellist muusikaelamust maksab 1200 eurot. Selleks aga, et keegi mainitud summa ka välja käiks, on vaja seda putru kogu aeg soojana hoida, et muudkui mulksuks ja podiseks. Uus superstaar on nüüd igas teises Eesti saates – ta on abiks matkarajal, ta laulab laule, mida lapsena esitas lehmadele ja lammastele, varsti läheb nagu Putin merest amforaid leidma ja tiigriemandat patsutama. Ka ootamatult selgus, et uut Eesti superstaari alandati julmas Eesti kaitseväes. Asja uuritakse, Venemaa tossav propagandamasin taas pasundas natuke NATO vägede ebainimlikkusest võrreldes humaanse Vene kroonuga, hea poeg veeretas tekitatud skandaali süü oma lobamokast lihasele emale – lugu on piinlik, aga iga päev ollakse pildis. Tõsi küll, ärile tuleks palju rohkem kasuks see, kui noorukit oleks ahistanud Michael Jackson ise või häda pärast kasvõi Georg Ots, kuid kahjuks ei ole selline loominguline edu enam võimalik.

Kui aus olla, siis ei ole allakirjutanu see kõige pädevam mees arutlemaks meile pähemääritud superstaaride loomingu üle, kuna ei erista Ott Leplandi Karl-Eerik Taukarist ja toda viimast omakorda Jüri Pootsmanist ega mäleta nende laule, kuigi neid kedratakse kõikjal ja lakkamatult. Meenub vaid Leplandi tõesti tubli esinemine Eurovisioonil, seda enam, et enne pole ma kuulnud, et keegi suudaks niivõrd mõttetut teksti nõnda hingestatult esitada. Pikad vokaalid olid võimsad, esitaja sümpaatne ja eesti keele kõla tõesti kaunis.

Odrakruup koos ketšupipudeliga Brežnevi pakikeses

Meie superstaarid on enamasti üksteisega sarnased selle poolest, et nendel on reeglina ühetaoliselt väikesed isikupäratud hääled, sile konveiervälimus ja sisutühi looming. Meie superstaarid meenutavad kangesti Nõukogude Liidus 1970ndatel ja 1980ndatel vokaal-instrumentaalansambleid – Leisja Pesnja, Zdravstvui Pesnja, Vesjolõje Rebjata, Golubõje Gitarõ, Krasnõje Maki ja sadu teisi läbi kopeerpaberi paljundatud üksteise kloone. Toredaid tarbemuusikuid on muidugi vaja, kuid mitte kellelegi mitte üheski lääne kultuuriga muusikariigis ei tuleks pähe nimetada meie praegusi tüütusi superstaarideks. Jäi meelde ühe suure Tallinna ostukeskuse juures osturalli venekeelset plakatit põrnitsenud tädike, kes jõudis reklaamis kohani «Dlja vas võstupit superstar Jüri Pootsmann» («Teile esineb superstaar Jüri Pootsmann» eesti keeles). Tädike pomises nina alla seda hämmastavat informatsiooni ja kratsis hooletult värvitud kukalt. Konservatiivse vene inimese meelest on superstaar ikkagi Alla Pugatšova või siis äärmisel juhul Madonna, kes mõlemad on müünud sadu miljoneid plaate.

Eesti elust kaugetel välismaalastel tekib ju paratamatult küsimus – et kui need ongi teie superstaarid, siis mida te ise siis endast õigupoolest kujutate?

Meil on pinnal püsimiseks vaja kogu aeg eksponeerida ennast teleekraanil ükskõik mis rollis – stuudios alalise sissekirjutuse saanud saatekülalistena, kokkadena, saatejuhtidena, vanematena, kasvõi vägivalla ohvritena, ühel tuntud korral lausa peeretajana. Et inimesed ihaldaksid laulja isikliku elu üksikasju ja muud mõttetut jama, sest siis lähevad tema laulud pealekauba, nagu odrakruup koos ketšupipudeliga Brežnevi pakikeses. Kui väljatorgatud silmade ja läbitorgatud kõrvadega Eesti leiabki mõne natukenegi isikupärasema sisemaailmaga superstaari, nagu näiteks Jana Kase, siis kuldse tera leidnud pime kana kraabib varsti sellele  peale unustustehõlma õlgesid.

Eesti vastsündinud superstaarist (allakirjutanu ei pane meelega sõna superstaar jutumärkide vahele) on aga isegi kahju: tema põhitrump sõjaväes kiusamisest käidi välja äärmiselt ebasobival ajal – Venemaal toimuva mundial'i päevil, mis on olnud sama tüütu propagandaüritus. Vägivaldsele sõdivale riigile selle režiimi ülistamiseks spordipeo kätte mänginud FIFA karistas rangelt Putini meeleheaks vabu inimesi Ukraina mainimise eest nende isiklikul jalgpallivabal ajal ja nõudis, et rahvustelekanalid ei näitaks ilusaid naisfänne, kuna blatterlased ei taibanud soovitada lihtsalt katta noorte naiste näod burkadega. Meile röögiti kõrva nii, nagu seda ei suutnud isegi temperamentne slaavlane Nikolai Ozerov, ja ühe sõjaväes alandatud sümpaatse poisikluti nutt peaaegu ei kostnudki. Ei panegi enam imestama see, kuidas meid tahetakse panna fännama teiste huve, võõraid (spordi)lahinguid ja näidatakse eestlasi väiksematena ja haledamatena, kui nad tegelikult on: Eesti elust kaugetel välismaalastel tekib ju paratamatult küsimus – et kui need ongi teie superstaarid, siis mida te ise siis endast õigupoolest kujutate?

Ja see oleks põhimõtteliselt teine võrrand kui nõukogude korra alustalasid uuristanud Ruja muusikaga nukuteatri näidendis «Gulliver ja Gulliver» kuuldud fraas «Suurim meist on väikseim neist».

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.