Pealkiri toob lugejale muidugi kohe meelde Liivi «Eile nägin ma Eestimaad» koos kurbusega lagunevate hurtsikute, vaesuse ja mahajäetuse pärast. Siinses loos tahaksin aga sellesama tuttava fraasi täita hoopis imestuse ja uhkusega.
Rein Veidemann: eile nägin ma Hiiumaad
8. august 2011, 13:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin Hiiumaal viimati käinud 15 aastat tagasi. Needsamad sinetavad metsad ja liivased või kivikülviga rannad, seesama maagiline Kassari, turistilõksudeks saanud Tahkuna ja Kõpu – kõik olid olemas nüüdki. Aga siis näis Hiiumaa üle veel valitsevat mingi üksilduse kurb vari, mida olin lugenud ka Tõnu Õnnepalu loomingust, kus ta kunagi koduks saanud saart nimetab mäletamisi insula deserta’ks, tühjaks saareks. Ega Hiiumaa tänagi võistle naabersaarega asustustiheduses ja sündmustikus. Hiiumaa pole veel omandanud kommertsmüüdi seisust, mis Saaremaale toob küll enam jõukust, aga ähvardab ka kitšistumisega. Ärgu keegi arvaku, et tahan ühte saart teisele vastandada. Tahan lihtsalt rõhutada, et mu viimane kogemus Hiiumaast räägib iseteadlikust, endaga hakkama saavast kohast.
Paar kirgast näidet. Kärdlas majutusime Nordtoobri külalistemajas, kus juba saabumisel küsis majaperemees meilt, mida soojaks hommikusöögiks pakkuda ja millal serveerida. Meie suud vajusid aga meelitatusest ammuli, kui järgmisel hommikul koos teiste öömajalistega lauas istudes võttis peremees seinalt kitarri ning laulis päeva sissejuhatuseks omatehtud laulu. Selline päeva alustus ootas meid ülejärgmiselgi hommikul.
Teine üllatus ootas meid ees Reigis. Olin lugenud segadusest, mis ümbritses siinset roigastest ehitatud Eiffeli torni koopiat. Kord nõuti varisemisohtlikkusele viidates lausa selle lammutamist, kord sulgemist külastajatele. Vaatepilt, mis kadakate vahel lookleva kitsukese tee lõpus avanes, oli muinasjutuline. Bussitäied rahvast edasi-tagasi voorimas. Sissepääs torniväljakule põhines vabatahtlikul annetusel. Ühe euro eest võisid võtta väikese puuliistaku, millel kiri: «Pääse, kuupäev, Eiffeli torn Reigis.»
Vastu tõttas ülisõbralik krants, kaelarihma küljes samasugune puuliistak: «Doktor Šerif. Piletikontrolör.» Torn ise oli kindlustatud trossidega. Soome insenerid olevat koguni andnud tagatise, et torn niipea koost ei lagune. Tõepoolest, selle tipus polnud tunda mingit kõikumist, pea kohal lehvisid uljalt Eesti ja Prantsusmaa lipp. Külalisteraamatust leidsin prantsus- ja itaaliakeelseid pühendusi. Mälestuseks sain kaasa männiroika luulelise torniehitaja (?) Jaan Alliksoo sisselõigatud sõnumiga: «Oh rändaja peatu kord hetkeks sel viivul. Kas igavest õndsust võib loota nüüd elult?» Mõtlen mandrile naasnuna, et jumal pidi küll eestlaste vastu lahke olema, et ta neile nii palju imelisi saari on kinkinud, Hiiumaa nende seas.