Barack Obamast oodatakse maailmas juba praegu palju. Meeleavaldaja hoidmas Obamat kujutavat karikatuuri maailma juhtivate riikide G-20 kohtumisel Indoneesiasn Jakartas.

FOTO: Reuters / Scanpix

Barack Obama ajaloolisest võidust USA presidendivalimistel võib palju kõnelda – ja kõneldaksegi –, kuid kahtlemata suudavad tulemust minust paremini seletada analüütikud, kes uurivad praeguse Ameerika ühiskonna hämmastavaid muudatusi.

Paul Kennedy

FOTO: Pm


Aga kui ma uurisin Obama võidule järgnenud hommikul USA-välist erakordset vastukaja tema võimsale ja kindlale saavutusele, pani see liikuma mõned mõtted.



Kas tõesti suudab juba puhtalt selle mehe külgetõmbavus kogu maakeral tugevdada Ameerika võimet veenda teisi riike ennast järgima ning soostuma meetmetega, mida Washington soovib kehtestada, aga mille suhtes teised riikidesüsteemi osalised ei pruugi esialgu olla kuigi pooldavalt meelestatud? Kas see suudab veenda valitsusi ja inimesi kogu maailmas, et made in the USA poliitika on kasulik kogu inimkonnale?



Seda ju lõpuks tähendab «pehme jõud», mille olemust selgitas esimesena Harvardi ülikooli teadlane Joseph Nye mitmes 1990. aastate algul kirjutatud raamatus. Nye väitis, et realistidest teadlased on liiga ainiti keskendunud sõjalise ja majanduslik-rahandusliku «kõva» jõu lahkamisele ning on üldse kahe silma vahele jätnud mitmed riikide olulised tunnused, mis võimaldavad mõnel riigil «võita sõpru ja mõjutada inimesi» paremini kui teistel.



Külgetõmbav elulaad, peibutav kultuur, oskus liikuda ühte jalga maailma avaliku arvamusega (või seda isegi juhtida): kõik see on riigile potentsiaalselt sama kasulik kui nutikad diplomaadid, kopsakas rahakott või veel suuremad lennukikandjad.



On selge, et kui Nye oma mõtteid arendas, uskus ta, et Ühendriikidel on olemas enamik «pehme jõu» tunnuseid – ta tundis õigustatult, et Hollywood, MTV ja Ameerika noortekultuur on kogu maailma silmis palju köitvamad kui kokkuvarisenud Nõukogude Liit või vabaduse puudumine Hiinas.



Pealegi liikus suur osa maakerast suunas, kuhu olid osutanud Ühendriikide rajajad: demokraatia, õigusriik, majanduslik vabadus ja muu selline. See tugevdas tunduvalt Ameerika erilist seisundit maailmas. Samuti lõi see rivist välja teadlased, kes kirjutasid parajasti Ameerika allakäigust. Hakati arvama, et USA sõjalise, majandusliku ja pehme jõu kolmejalgne alus hoiab vabariiki tipus veel põlvkondi.



Siis aga astusid areenile George W. Bush, Dick Cheney, Donald Rumsfeld ning ühes nendega neokonservatiivide mõttelaad kogu oma sõjalise aktiivsuse, ideoloogilise enesekindluse, mõningate elementaar-setegi inimõiguste tühjaks pidamise, ülemäärase «terroriga peetava sõja» rõhutamise ning johnboltonliku patoloogilise põlgusega mitmepooluselisuse vastu. See oli võimas eelarvamuste kompleks, mida sellised mõõdukad vabariiklased nagu Colin Powell ja Condoleezza Rice suutsid vaid harva mahendada.



Kõigi maailma avaliku arvamuse uuringute (näiteks Pew’ sihtasutuse ülemaailmsete arvamusuuringute) järgi on Bushi administratsioon kogu Ameerika uuema ajaloo kõige ebapopulaarsem administratsioon. Pole siis imestada, et kokku varises ka Ameerika «pehme jõud». Valge Maja võime veenda teisi riike tegema enda tahtmist sai rängalt kannatada, kogu maailmas pärast 11. septembri rünnakuid levinud kaastunne hajus kiiresti isegi riikides, mis olid tavapäraselt kuulunud Ameerika suurimate sõprade sekka või temast väga palju sõltunud.



Eelmisel nädalal kogu maailma tabanud rõõmulaine «Bushi ajastu» lõppemise pärast näitas, kui sügava rahvusvahelise vastumeelsuse ohvriks oli Lincolni, Wilsoni, Roosevelti ja Kennedy riik ja rahvas langenud viimasel kaheksal aastal.



Kuid pehme jõud on ilmselt juba oma olemuselt väga muutlik. Kindlasti on see märksa kohanemisvõimelisem ja paremini arendatav kui näiteks sõjalis-strateegiline jõud pärast pikka allakäiku. See tähendab, et meie ees seisab endiselt huvipakkuv küsimus: kas Barack Hussein Obama võit presidendivalimistel annab Ameerikale tagasi tema kolmanda tugijala ning seab taas loodi aluse, mis toetab Ühendriikide ülemaailmset seisundit, tema suurt, vahest isegi mõõtmatut poliitilist ja ideoloogilist külgetõmbevõimet?



Kui otsustada kogu maailmast saabuvate meediakajastuste järgi, on vastus selge «jah». Võis lausa ennustada, et alati tõtakas Prantsuse president Nicolas Sarkozy saatis Obamale sõnumi: «Teie valimisvõit äratab Prantsusmaal, Euroopas ja kogu maailmas tohutu lootuse.» Nii pakkus Gallia Valge Maja uuele asukale oma sõbrakätt, mida tasuks siiski vastu võtta ettevaatlikult ka siis, kui sõnum tuli puhtast südamest.



Aafrikas ja Indoneesias, mis mõlemad tunnevad end Obamaga seotud, puhkes lausa üleüldine juubeldamine. The New York Times kirjutas 24-aastasest raamatupidajast Venezuelas Caracases, kes ütles: «Tore on tunda taas Ühendriikide pärast rõõmu.»


Režiimid, mis ei luba vabu ja avatud valimisi, tunnevad ilmselgelt muret kõige selle järelmõjude pärast – täpselt nagu tunnevad nende poliitilised oponendid hinges kosutust demokraatliku avatuse imelise näite pärast. Isegi kõige sõgedamatel Hezbollah’ või Iraani fundamentalistidel on päris keeruline väita, et Barack Husseini nime (niisiis prohveti järglane) kandev isik on täiesti ja üdini moslemite vastane.



Kindel on küll ka see, et kui Obama püüab Ameerikale soodsa poliitika läbisurumisel toetuda ainuüksi rahvusvahelise kogukonna heale tahtele, sarnaneb see pigem autoga, millele ei raatsita raisata korralikku bensiini ja proovitakse läbi ajada kuuma õhuga, ning nii-öelda mesinädalad võivad väga kiiresti lõppeda.



Järgmine president peab endale väga selgesti aru andma, millised lootused on muutnud ta nii populaarseks suures osas maailmast: aafriklased loodavad, et ta pöörab nende hädade küüsis vaevlevale maailmajaole pidevat tähelepanu ja osutab tõelist abi; Ladina-Ameerikas loodetakse, et ta säilitab liberaalse kaubandus- ja immigratsioonipoliitika, võtab midagi ette vastuseisu vähendamiseks Kuubaga ning ilmutab nende mandri suhtes tõelist austust; Euroopa, Kanada ja Australaasia ihkab, et ta suhtuks tõsiselt Ameerika kohustustesse, mis seotud rahvusvaheliste institutsioonide ja lepingutega, kaasa arvatud keskkonnaleping ja protektsionismivastased kokkulepped; mõõdukad araablased loodavad, et ta suudab palestiinlaste huvides sõnadest rohkem ära teha.



Kõiki neid lootusi on lihtsam väljendada kui täita, nagu Obama kahtlemata hästi teab, ning kõik nad nõuavad teatavaid kompromisse kampaania ajal Ameerika valijatele antud lubaduste ning välismaal tekkinud «valijaskonna» ootuste vahel. Aga kui ta soovib tõepoolest taastada oma riigi pehme jõu maailmas, peab ta pakkuma midagi, mida välismaal oodatakse – mõistagi mitte kõike ja korraga, aga vähemalt midagi sellist, mis näib hea ja vastuvõetavana ning aitab leevendada paljusid üleilmseid hirme ja lahkhelisid.



Selles mõttes on väga kasulik uurida Obama eelkäijate Wilsoni, Roosevelti ja Kennedy retoorikat ja tegelikku poliitikat. Nende ameti-aega uurivad ajaloolased võivad julgelt kinnitada, et kõik need suured «internatsionalistlikud» riigimehed järgisid tegelikult vaid Ameerika «natsionaalseid» huve. Küll iseloomustas neid kõiki tarkus ja nutikus, mis võimaldas näha, kuidas nad saavad ühendada selle, mis on hea nende maale, sellega, mis on hea kogu maailmale või vähemalt suurele osale sellest.



Nad suutsid panna miljonid inimesed kogu maailmas uskuma Ameerika pühendumisse, otsuse- ja juhivõimesse... ning ühtlasi võtma tõsisemalt reformiettepanekuid, mida käis välja Valge Maja. See aga ongi põhimõtteliselt «pehme jõud».



Aga et see jõud on «pehme», võib ta ka kiiresti laiali valguda ja hajuda. Üsna suures ängis elavas maailmas oodatakse väga paljudes kohtades lootusrikkalt Obama presidendiaega ning enamik on piisavalt mõistlikud, et mitte eeldada imet juba sajal esimesel päeval. Kuid nad on valmis andma oma hinnangu samamoodi, nagu andsid selle Ohio ja Florida valijad. Nad on valmis andma «uuele mehele» ooteaega, aga see ei kesta igavesti – õieti on usutav, et see võib kesta üpris vähe. Nagu elus ja poliitikas ikka, seisab ka Obama püüu ees taastada Ameerika pehme jõud ajategur.



Paul Kennedy on Yale’i ülikooli ajalooprofessor ja rahvusvaheliste julgeoleku-uuringute keskuse direktor. Praegu kirjutab ta raamatut II maailmasõja ajaloost.

2008, TRIBUNE MEDIA SERVICES, INC. (11/12/2008)