Ahto Lobjakas.

FOTO: .

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy läheb ajalukku kõige ambitsioonikama, kompromissituma ja polariseerivama Euroopa Liidu eesistujariigi juhina.


Sarkozy eesmärk paistab olevat vahendeid valimata välja võidelda de facto liidristaatus ELis pärast Prantsusmaa eesistumise lõppu 31. detsembril. Kasutades ära ühenduse sisekriisi ja järgmiste eesistujate suhtelist nõrkust, püüab Sarkozy luua personaalset allianssi Venemaaga, mis oleks kasutuskõlblik hoovana ELi sees ja maailmapoliitikas.



Mida vähem on aega, seda enam pühitseb eesmärk abinõu. ELi-Venemaa tippkohtumise järgsel pressikonverentsil 14. novembril jõudis Sarkozy kritiseerida USAd, vilistada konsensusnõudele ELi välispoliitikas, osatada Poola ja Tšehhi Vabariigi suveräänsust ja Balti riikide haavatavust.



USA raketikilp «ei too Euroopasse julgeolekut, vaid vastupidi», ütles Sarkozy. «Mõned Gruusia sõbrad, kes sekeldasid lähedalasuvas meres oma laevadega», ei suutnud Gruusia heaks midagi ära teha. Balti riikidele, eriti Leedule palus Sarkozy Medvedevilt energiaabi.


Medvedevi plaani luua NATO asemele Euroopas uus «julgeolekuarhitektuur» tahab Prantsusmaa juht võtta arutusele järgmisel OSCE tippkohtumisel. EL pole teemat arutada jõudnud. NATO on idee tõrjunud ja suhted Venemaaga Gruusia sõja järel külmutanud.



Diplomaatilise vandalismiaktina teatas Sarkozy reedel, et Moskva on täitnud «peaaegu kõik» ELi nõudmised Gruusias ja partnerluskõnelused Venemaa ja ELi vahel võivad jätkuda. Otsust blokeerida üritanud Leedu oli Sarkozy varem seljatanud nurgaadvokaaditrikiga, naerdes välja Vilniuse vähese kompetentsuse euroasjades.



Sarkozy ei ole üksi, teiste seas on tal Saksamaa toetus. Kuid Berliini mure on sügavam – ilma lääne-Vene dialoogita on ohus relvastuskontrolli tulevik ja regiooni stabiilsus.



Sarkozy ekspluateerib oportunistlikult nii liitlaste kui vastaste nõrkusi tõstmaks oma profiili. Ajastus on ideaalne – Saksamaal 2009. aasta valimistel on kantsleri rivaaliks välisminister. Suurbritannia osteti ära Gordon Browni rambivalgusse laskmisega majandusteemadel. Järgmised ELi eesistujad Tšehhi Vabariik ja Rootsi ei kuulu eurotsooni. Neile järgneb riburada pidi vähemaid riike kuni 2017. aastani, mil tuleb Suurbritannia kord.



ELi ühtsusele on Sarkozy juba teinud enam kahju kui eelkäija Jacques Chirac oma nüride repliikidega. Halvem on, et EL ise on Moskva jaoks üha kergemini manipuleeritav. Seda huvide ja isiklike suhete triumfi tõttu väärtuste ja institutsioonide üle, kuid ka süveneva lõhe tõttu ELi ja NATO ning USA vahel.