Euroopa Parlamendi hoone esine.

FOTO: Scanpix

Meie elurütm on mingil moel paigast ära. Juba pikemat aega ei ela inimene enam päikese järgi. Ent igakevadised ja -sügisesed kellakeeramised sunnivad tema sisemust tuksuma ikkagi koidu ja hämariku järgi. See on tekitanud ebakõla aja tunnetamisel. Keha annab sellest tavaliselt märku päeval loidusena ja öösel unetusena. Eeskätt tervislikest aspektidest lähtudes tulekski sellele valitsevale korrale lõpp teha ja jääda suveajale.

Aastas kaks korda ennast ebamugavalt meelde tuletav teema on Euroopa Parlamendis olnud pikalt arutlusel. Mõni kuu tagasi võtsid eurosaadikud lõpuks vastu otsuse toetada kellakeeramise lõpetamist. See vajab veel Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu heakskiitu. Aga enne kui hakatakse otsust langetama, on ametnikud Brüsselis algatanud avaliku nõupidamise rahvaga. Igaüks saab internetis oma sõna sekka öelda.

Mida siis peetakse praeguse kellaaja süsteemi kitsaskohaks?

Eesti ja teiste Põhjamaade puhul öeldakse, et päikesetõus kevadel, eriti suvel ja sügisel langeb liiga varajasele kellaajale, sama lugu on loojanguga. Kehtiva korraldusega võetakse aga inimestelt iga päev ära kaks tundi tööpäevajärgset aega, mida saaks kasutada hoopis vabaks ajaks, koduste tööde tegemiseks või millekski muuks.

Kui tahame hoida siseturgu ühtlasena, on meil vaja silmas pidada ka üldist ühishüve.

Arvatavasti me kõik oleme kogenud, kuidas hommikuti on raske ärgata. Lülitame äratuse välja või paneme mingi aja pärast uuesti selle sisse, aga ikkagi on voodist väljasaamine vaevaline, sest tunneme end veel väsinuna. Kõige rohkem on seda just talveajalt suveajale üleminekul. Põhjus peitub ei milleski muus kui selles, et äkitselt tuleb vähem magada. Muutus mõjutab unerütmi. Puudulik uni aga rikub immuunsüsteemi ja psüühikat ning lõpuks kogu tervist.

Niisamuti on kellakeeramisel mõju põllumajandusele (osa farmerite sõnul satuvad lehmad lausa stressi ega anna mõnda aega samal hulgal piima, kui enne, mistõttu peavad nad paar nädalat kohanema), aga ka liiklusõnnetuse riski suurenemisele (unepuudus ja väsimatus mängivad avariide tekkes suurt rolli). Kriitikute hinnangul ei teki ka erilist võitu energiakokkuhoius kaasajal.

Muidugi peame arvestama, et see, mis sobib meile, ei pruugi kehtida aga teiste puhul ja vastupidi. Paljud on juba olemasoleva korraga ära harjunud. Näiteks Euroopa Liidus, mille üks vundamente on inimeste, kaupade, teenuste vaba liikumine ühenduses, tekitaksid erisused korraliku virvarri. See on välistatud: kellaajad samas ajavööndis peavad jääma üheseks. Aga kui tahame hoida siseturgu ühtlasena, on meil vaja silmas pidada ka üldist ühishüve. See nõuab aga suurt pingutust.