Mati Pallasma

FOTO: SCANPIX

4. aprillil, uue valitsusprogrammi allkirjastamisel ütles tollal veel tulevane kaitseminister Mart Laar: « … Võime nelja aasta pärast ütelda tõesti eesti inimestele selgelt ja seekord ausalt tõesti «Tehtud !».» Tore, kui inimene loodab kordki olla aus, mis siis, et selline võimalus võib tal nähtavasti esmakordselt avaneda alles nelja aasta pärast. Kes tsitaadi tõesuses kahtleb, vaadaku – kuulaku ERRi videomaterjale 4. aprillist.

Eestis valitseva olukorra kirjeldus sõltubki suures osas sellest, kelle mätta otsast vaadata: valitsuse ja koalitsioonipoliitikute sõnade ja väljaütlemiste järgi on elu Eestis nagu lilleaed ja seda idülli segavad ainult rahva mõistmatus ning Venemaa ja Savisaar. Alama rahva poolt vaadates on asi lilleaiast kaugel ning sarnaneb ikka rohkem ja rohkem Lutsu tagahoovile, opositsioon on rohkem selle tagahoovivariandi poolt nii oma tunduvalt reaalsemate arusaamade kui ka kohustuse (ikkagi opositsioon) poolest.

Veidi tagahoovist, «Ringvaade» 23. mail. Kärdla päästekomando, kus mehi on nii vähe, et tulekahjule polegi praktiliselt mõtet sõita, sest inimeste päästmiseks ei saa midagi niikuinii ära teha, kuna kahekesi on keelatud põlevasse majja siseneda. Vett võib pritsida, sellega lugu lõpeb. Liiklusõnnetuse puhul saaks tegelda ühe kannatanuga. Mehed ise tunnetavad, et olukord on päästetööde mõttes rohkem kui nukker, neidki hoiab ametis põhiliselt seltskond. Kiiduväärt, et mehed seal veel püsivad, sest midagi nad ikka ära teevad. Riigi ja üldsuse seisukohalt on tegemist küünilise puru silma ajamisega ning rohkem linnukese kirjapanemisega. Vaevalt, et tegemist on üksiknäitega. Mis siis, kui mõnel asjapulgal tekib mõte seadustadagi tuleviku jaoks selline poolik meeskond, kes pole võimeline õnnetuse puhul tõsist abi osutama?

Kiirabiautode juhid avaldavad Toompeal meelt ja nõuavad kõrgemat, töö- ja inimväärset palka. Sel tööl on vajaliku väljaõppe saanud oma ala profid, kes võtavad osa ka meditsiinibrigaadi tööst. Mis saab siis, kui nad kõik ametist lahkuvad? Politseinikud lähevad turvafirmadesse, sest neid ei rahulda palk. Palgafondi kokkuhoiuks vähendatakse isikkoosseisu nagu eeltoodud elualadegi puhul.

Kohtasin hiljuti oma endist tohtrit, kes pole enam ei esimeses ega teises nooruses. Ka tema arutles võimaluse üle minna Soome tööle, kus palk mitu korda suurem. Kui palju oma ala spetsialiste juba läinud on, ei tea keegi, puudub isegi elementaarne statistika, andmed baseeruvad sõnal «arvatavasti». Asi pole ainult palgas, vaid ka riigipoolses suhtumises.

Hinnad tõusevad, eriti toiduainete hinnad. Just see tõus mõjutab tarbijaskonna vaesemat osa kõige enam. Võib ju väita, et tõus pole tingitud üleminekust eurole, kuid fakt on see, et tuntav tõus algas veidi enne euro tulekut ja jätkub veelgi kiiremini pärast seda. Inimese jaoks polegi tähtis, miks see nii on, vaid, et see on nii. Valitsus ja selle kokku pannud poliitikud ütlevad, et riik ei saa midagi teha, ei hindade ega palkade puhul. Meil käibemaksuga ei mängita, teatab peaminister. Ta on arvamusel, et kui viia sisse erinevad käibemaksumäärad, muutub see rahva jaoks liiga keeruliseks ja nad ei saa enam millestki aru. Imelik, kuidas eestlased siis selle koha pealt need maailma lollimad on – mujal maailmas on erinevatel kaubagruppidel erinevad maksud, ainult Eestis peavad nad olema ühesugused ja tavaliselt täie rauga kõrgeimad selles uues liidus. Väiksema palgakasvu söövad ära tõusvad hinnad, pensionid ei tõuse niikuinii enam üldse.

Maal suletakse postkontoreid ja pangakontoreid, seda kõike inimese parema teenindamise sildi all. Külapoed lähevad pankrotti, autolavkad samuti. Külad surevad välja, ikka kiiremini ja kiiremini. Naturaalmajandus uuesti au sisse nii linnas kui maal! Selliseid kõhedaks tegevaid näiteid võiks tuua veel ja veel.

Muidugi võib raha taha pugeda, kuid rohkesti on olnud ettevõtmisi, mille mõttekuse kohta on avaldatud kahtlust, kuid mis on saanud raha põhjendusega, et summad polevat suured. Liitkem need kokku ja raha on küll. Kas ikka on vaja sellist elektriautode ja nende laadimisseadmete avantüüri meie kliimas (praegu). Tuletagem meelde eelmise riigikogu rahaandmist rohelisele moodustisele, millele ka riigikontroll osutas; abirahade andmist, mille kohta ei teatagi, kuhu need lähevad, jne, jne.

Ja veel: talente võib ju tahta koju tuua, kuid palju tähtsam oleks igapäevaselt vajalikel elualadel koolituse ja väljaõppe saanud inimesi kodus hoida. Katsutagu kusagil (väljaspool Eestit) suurendada makse, kärpida palku, tõsta pensioniiga või mainida pensionide vähendamist - kohe on rahvas tänaval. Kuigi ka Eestis opositsioon püüab võidelda elukvaliteedi halvenemise vastu ning valija ei soovi ühegi ülaltoodud, oma elu kaitsetumaks muutva sündmuse toimumist, läheb meil kõik vaikselt, plaanipäraselt ja justkui vastastikkuse arusaamise õhkkonnas ikka endises suunas. Vaadates valimiste tulemusi, jääb mulje, et meie rahvas ongi masohhistlik, aidates järjekordselt võimule valitsuse, kellelt nii tegude kui ka sõnade põhjal polegi muud oodata. Viimaste valimiste tulemusi on takkajärgi imeks pandud nii siin- kui sealpool piiri. Vähemalt protestivalimisteks oleks pidanud aeg küll juba küps olema. Täpsuse huvides olgu märgitud, et võimuliidu tegelik mandaat potentsiaalsete valijate hulka arvestades oli siiski ainult 30 protsenti ja valimas mittekäinud 38 protsendist oli enamik kindlasti pigem nende vastu.

On avaldatud arvamust, et rahval polegi enam kellelegi loota, sest opositsioon on nõrk ja «patune». Samas, jälgides opositsiooni ja koalitsiooni avalikke debatte, on jäänud mulje, et esimesed räägivad rohkem asja sisust, teised pareerivad esitatut filosoofia ja arvudega, mida võib tõlgendada nii ja naa (statistika öeldakse olevat suurim vale). Pahatihti tundub, et selget ja otsest kriitikat eriti sotsiaalsfääri kohta peetakse populismiks, segast juttu aga tarkuseks. Süüdistus, et opositsioon pole ennast millegagi tõestanud, on poolik tõde – riigikogus sõidetakse nende ettepanekutest kas üle või jäetakse need lihtsalt tähele panemata. Vääriks ka tähelepanu, kui sageli on riik lubanud Tallinna vastu kohtusse minna ja kritiseerinud tema ettevõtmisi, kuid alati on jäänud õigus Tallinnale. Seega on pealinna koalitsioon enamasti riikliku koalitsiooni seljatanud. Mis puutub omaaegsesse Savisaare poolt lendu lastud ja palju kriitikat pälvinud hoiatusse, et pensione kavatsetakse kärpida, siis pole võimatu, et ilma selle hoiatuseta seda olekski tehtud ning populismiks tembeldatud ütlus võis olla hoopis kaval käik. Tõelise populismi näiteks on aga Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) viimane maamaksuvabastus, mille isegi Keskerakonna igipõline vastane Anvar Samost tunnistas Keskerakonna vastaseks kampaaniaks ning riiklikus mõttes «mitte eriti riigimehelikuks».

Sotsid on esmakordselt selja sirgu ajanud ning ajavad asju nii, nagu nende maailmavaade seda nõuab ega jookse endiste mõõdukate kombel enam oravate sabas. Arvestades lauskampaaniat Keskerakonna ja tema toetajate vastu, on märkimisväärne Keskerakonna jätkuv toetajate hulk – järelikult midagi neis ikka on. Paljuräägitud Vene küsimuses on võib-olla asi hoopis selles, et teised erakonnad hirmutavad venelasi eemale, mitte Savisaar ei meelita neid ligi. Mis puudutab viimast pauku Savisaare pihta, siis meenutas see paljuski perekond Rüütli Kadrioru-saagat, kus eesmärgiks oli tekitada ainult kahtlusi, vajadust midagi tõestada polnud, kuna kuriteo koosseis puudus. Kapo avaldatud aruanne Vene raha küsimises on sama auklik kui Estonia huku aruanne ning sellest küll ei selgu, kas Savisaar kaevas ise endale augu, küsides partei jaoks Venemaalt raha või kaevati talle auk, tekitamaks muljet, nagu ta oleks seda küsinud. Rahvaliit? Rahvaliidule tehti ära ja sellest on kahju, sest väga paljud Rahvaliidu liikmed olid ja on oma kodukohtades hinnatud ja juhtpositsioonidel. Oma erakonna nime all neil lööki eriti polnud, küll aga valimisliitude kaudu. Küllap nende pildilt kadumises oli omajagu süüd maakohtade osatähtsuse pidevas vähenemises.

Kuna rahvas muutusi (valimistel) ei tahtnud ja seetõttu võivad valitsus ja tema kiiluvees riigikogu meil teha, mida tahavad või õigemini mitte midagi teha, siis tammumegi paigal, lootuses, et midagi õnnestub rahva elujärje parandamiseks ära teha (ausalt, nagu Laar lubas) tulevikus, valitsusprogrammis kirjapandud aastatel. Kunagi pandi ka kommunismi saabumine valitsusprogrammi kirja ja seda ka ausas lootuses. Jäi tulemata kommunism, karta on, et ka viie rikkama riigi hulka me ei jõua. Tahtmatult tekib küsimus, milleks valitsust üldse vaja on, kui ta iga asja peale teatab, et tema midagi teha ei saa ?