Homoabielu

FOTO: SCANPIX

Tartu Ülikooli õppejõud Martin Mölder küsib oma eestlaste sallimatusest rääkivas artiklis, kas eesti rahvas sünnitab ainult siis, kui samasoolised paarid ei oma ühiskonnas teistega võrdset staatust?

Võiks olla isegi üllatav, et kõikidele inimestele võrdsete kooselu tingimuste tagamise poliitiline arutelu eelmisel aastal küllaltki kaugele jõudis, enne kui sellele pidurit tõmmati. Kui vaatame Eesti valijaskonna ja inimeste eelistusi või Eesti poliitika taustaloogikaid laiemalt, ei ole raske leida tegureid, mis selle teema käsitlemise võiksid välistada.

Ei tohiks tulla üllatusena, et Eesti inimesed on teatud teemadel üks kõige vähem tolerantsemaid ja hoolivamaid ühiskondi Euroopas. Kõik usaldusväärsed uuringud viitavad sellele.

Näiteks Euroopa sotsiaaluuringu viimases laines vaadeldud riikide hulgas on Eesti inimesed peaaegu kõige vähem nõus geide ja lesbide võrdväärse vabadusega. Eesti on ka tagapoolses tipus, kui teemaks on sellised väärtused, nagu üleüldine võrdne kohtlemine ja hoolivus.

Lisaks näitavad hiljuti Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi läbi viidud küsitluse tulemused, et meie suuremate erakondade valijaskondadest toetab samasooliste paaride registreeritud kooselu seadustamist üksnes kuni veerand. Tegemist on teemaga, millest ilma valijaskonna eelistuste muutumiseta oleks poliitilist kasu väga keeruline teenida, pigem on oht seda teemat tõstatades hääli kaotada. See omakorda tõstatab paratamatult palju olulisema, aga ka oluliselt keerulisema küsimuse – miks on Eesti inimesed sallivusküsimustes nii negatiivselt meelestatud?

Maailma väärtuste uuring on seni kõige ulatuslikum ja kauem kestnud rahvusvaheline väärtuste ja hoiakute uuring, kus muu hulgas vaadeldakse ühiskondade paiknemist skaalal ellujäämis- või eneseväljenduslikud väärtused. Selle esimeses äärmuses on ühiskonnad, kus primaarne on füüsiline ja majanduslik turvalisus ja jõukus ning valitseb suhteliselt madal inimestevaheline usaldus ja hoolimine. Eneseväljenduslike väärtustega ühiskonnad seavad aga keskmesse pigem inimeste vabaduse ja liikmelisuse ühiskonnas ning on hoolivamad ja avatud. Liikumine esimesest teise on toimunud osalt tänapäeva ühiskondade kestva materiaalse kindlustunde ja turvalisuse tulemusena.

Eesti paikneb siiani selle mõõtme ellujäämist rõhutavas äärmuses, kus meie naabriteks on Venemaa ja Valgevene, Kesk- ja Kagu-Aasia, Lähis-Ida ja Aafrika riigid. Skandinaavia maad ja Lääne-Euroopa asuvad Eesti jaoks maailma teises otsas.

Lisaks on Eesti poliitilises diskursuses ellujäämise küsimus eriliselt ja otseselt oluline. Eesti riigi ülimaks eesmärgiks on defineeritud eesti rahvuse püsimajäämine (või teiselt poolt vaadates sellega seonduv hirm). See on kirjutatud Eesti põhiseadusesse kõige silmapaistvamale kohale ning jooksvas poliitilises retoorikas on see endiselt väga oluline teema. Hirm rahvusliku väljasuremise ees on muudetud lahutamatuks osaks poliitilisest taustsüsteemist. Sellest on saanud keskne osa Eesti nii aja- kui olevikuloos ning see kujutab endast väga mõjukat ressurssi, mida on võimalik kasutada nii mõnegi seisukoha välistamiseks. Piisab vaid öelda, et midagi on eesti rahvuse ellujäämise eesmärgile mingil viisil vastu ning on tagatud selle küsimuse hääbumine poliitilisel areenil.

Seda ressurssi kasutades on viimasel ajal paljud Eesti tipp-poliitikud ja avalikud arvajad tõe mõttes meelevaldselt sidunud inimeste kooselu võrdse kohtlemise küsimuse otseselt või kaudselt ning tihti ilmselt täiesti automaatselt väljasuremise hirmuga.

Aina uuesti väljendatud sõnum on oma tervikus üles ehitatud umbes niimoodi: Eesti riigi eesmärk on eesti rahvuse püsimajäämise tagamine, selle tulemusena on inimestevahelise kooselu küsimus otseselt riikliku või avaliku tähtsusega küsimus, eesti rahvuse järelkasvuga mitteseotud inimestevahelised suhted töötavad sellele eesmärgile vastu, seega ei peaks riik või avalikkus midagi tegema nende võimaldamiseks, veel enam – ei tohi lubada võrdset kohtlemist selles vallas, kuna see avaks Pandora laeka ja tekiks juurde lugematu hulk soovimatuid inimesi ning mitte ainult Eesti ühiskond, vaid kogu lääne tsivilisatsioon sureks välja.

Kas eesti rahvas sünnitab ainult siis, kui samasoolised paarid ei oma ühiskonnas võrdset staatust? Kas samasooliste kooselu tunnustamine tähendab seda, et kõik ülejäänud hakkavad oma seksuaalset orientatsiooni ümber mõtlema?

Kindlasti mitte, kuid sellistes küsimustes peitub osalt selle sõnumi vale. Hirmul on suured silmad – ta näeb asju, mida ei ole olemas, kui need vaid sobivad kokku tema eelarvamustega.

Niisugune on olukord Eestis, milles peavad tegutsema ebaõiglase kohtlemise vastu seisjad. See võib tunduda vastuvoolu ujumisena. Muutused ei toimu üleöö või kergelt, ratsionaalsetest argumentidest kahjuks enamasti ei piisa, tõde ega ka headus, õiglus ja hoolivus ei tähenda, et oleks eelis.

Siinsed lapselapsed siiski aga elavad ehk juba ühiskonnas, kus igasugused terminid seoses täiskasvanutevaheliste vaba seksuaalsuse küsimustega on avalikust kõnepruugist kadunud mitte selle pärast, et need teemad oleks välistatud ja alla surutud, vaid selle pärast, et inimesed on jõudnud tõdemuseni, et need sõnad ei tähista heaks ja täisväärtuslikuks inimeseks ja ühiskonna liikmeks olemise koha pealt mitte midagi olulist, mida peaks eraldi välja tooma.
 

-------

Millise partei valijad toetavad samasooliste kooselu seadustamist?

Reformierakonna valijatest: 25 protsenti

Sotside valijatest: 20 protsenti

IRLi valijatest: 19 protsenti

Keskerakonna valijatest: 5 protsenti

Kokku valijatest: 16 protsenti

Allikas: TÜ riigiteaduste instituut

Artikkel avaldati Postimehe vahel ilmunud kampaania «Erinevus rikastab» erilehes Ajaleht.