Kaitseminister Mart Laar oma kabinetis.

FOTO: Peeter Langovits

Kaitseministri ettepanekut on raske tõsiselt võtta

Eilses Postimehe arvamusloos tegi kaitseminister Mart Laar ettepaneku kärpida riigi valitsemiskulusid kümme või enam protsenti – teisisõnu vähendada ametnike arvu – ning tõsta sealjuures allesjäävate ametnike palka.

Ehkki on raske leida vastuväiteid riigiametite töö tõhustamise ja kulude optimeerimise olulisusele, on ometi raske mööda vaadata ettepaneku populistlikust varjundist.

Riigiaparaadi töö jätkuv tõhustamine on oluline, kuid see kuulub ministeeriumite ja ametite juhtide tavategevuste juurde. Seega tähendab Laari ettepanek justkui kaudselt ka umbusaldust riigiasutuste juhtide vastu ja kahtlust nende võimes tööd optimaalselt korraldada.

Saksa kaitseministri Thomas de Maiziere põhimõte, mille Laar arvamusloos välja tõi – liiga palju staape ja liiga palju kindraleid – kannab pigem ideed «kindralite» ülemäärastest kuludest. Ometi ilmneb edasisest arutluskäigust, et Laar on esimeses järjekorras valmis minema just «lihtsõdurite», ametnike vähendamise kallale.

Kuid vihjata, et ministeeriumites-ametites valitseb endiselt kas või ligilähedane olukord sellele, mis oli seal Laari sõnul valdav paarkümmend aastat tagasi, kui Laar 1992. aastal peaministri kohuseid täitma asus («palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all», kui tsiteerida Laari eilset arvamuslugu), ei ole praegu kindlasti enam pädev.

Seda enam, et koondamislaine, mis üle majanduskriisis Eesti käis, ei jätnud puutumata ka riigiasutusi. Riigikantseleis näiteks koondati kriisiajal peaaegu kolmandik töötajatest. Tulla kriisi lõpus välja loosunglike seisukohtadega koondamise vajalikkusest mõjub paratamatult populistlikuna.

Ei saa parata, et ettepaneku populismimaiku võimendab ka see, et just kaitseministeerium on see, kes parajasti jõuametnike sekka täiendust otsib.

Kust on võimalik kokku hoida, et riigistruktuuride oluliste funktsioonide täitmine selle all ei kannataks, seal tuleb seda teha. Selle põhimõtte vastu on raske vaielda. Selles mõttes toimib hea riik nagu ettevõte, suhtudes suure ettevaatlikkusega põhjendamatutesse kulutustesse.

Aga erinevalt riigist juhindub ettevõte kokkuhoidmisotsuste tegemisel tegelikest vajadustest, mitte populistlikest eesmärkidest. Mitte üksnes seepärast, et see oleks ettevõtte puhul vähemõtestatud, vaid peamiselt seetõttu, et ta ei saa seda endale lubada.

Ähvardus uueks koondamislaineks, mis ei ole sisuliselt põhjendatud, viiks juhtkonnalt töötajate usalduse, ja õige pea ka kvalifitseeritud töötajad ise.