Donald Trump

FOTO: Scanpix

Selliste isikutega nagu näiteks USA president Donald Trump võrreldes ei jätagi Venemaa riigipea Vladimir Putin enam nii halba muljet, kirjutab The New Schooli rahvusvaheliste suhete professor ja World Policy Institute’i vanemteadur Nina L. Hruštšova.

Mitme lääne demokraatliku riigi juhi käitumine võib rahvusvahelist korda kahjustada sama palju kui kestev rändekriis või isegi kaubandussõda. Isegi kui mitte kõnelda nende poliitika julmusest, riskivad nad tugevdada selliste riikide valitsusi nagu Hiina ja Venemaa, sest nende tõttu näivad need mõistlike, isegi usaldusväärsetena.

«Taibukas mees ehitab silla, rumal mees müüri.» Kui mitte otsesõnu, siis vähemalt sellise tundmusega kõlasid möödunud nädalal kõigi Hiina ajalehtede arvamuskülgede pealkirjad – just siis kehtestasid Ühendriigid 25-protsendise imporditolli umbkaudu 50 miljardi dollari (ligi 42 miljardit eurot – toim)väärtuses Hiina kaupadele. Paraku ei piirdu niisugune isolatsionistlik käitumine USA kaubanduspoliitikaga ja on teisteski valdkondades sama rumal – ent ühtlasi ka ebaeetiline, aidates veelgi nõrgestada lääne kõlbelist autoriteeti.

Mis puudutab kaubandust, siis vastas Hiina loomulikult otsekohe oma tollidega 50 miljardi dollari väärtuses USA importkaupadele. Samamoodi vastasid Kanada, Euroopa Liit ja Mehhiko USA kehtestatud terase ja alumiiniumi imporditollidele. Edasise süvenemise korral tekitavad need kokkupõrked kahju kogu maailma inimestele, sealhulgas ka USA enda tarbijatele, ettevõtetele ja töölistele.

Veel hullem on see, et USA president Donald Trump on viimastel kuudel käskinud tarvitusele võtta nulltolerantsi sisserännupoliitikas, millega kõiki ebaseaduslikult piiri ületavaid – see on küll väärtegu, aga mitte kuritegu – täiskasvanuid koheldakse nii, nagu nad oleksid vägivaldsed kurjategijad. See on tähendanud isegi varjupaigataotlejate kohtu ette saatmist ja eriti teravat arutelu tekitanud sammu, nimelt laste lahutamist vanematest ja nende eraldi kinnipidamist. Üle 2300 alaealise on toimetatud omaette laagritesse.

Poliitilisele survele järele andes andis Trump välja määruse, mille kohaselt vanemaid ja lapsi tuleb kinni pidada üheskoos. Samal ajal võib see määrus ise olla seadusevastane ja kuni föderaalkohtunik asja kaalub, kestab lahutamine edasi, samuti puudub kavatsus taasühendada juba lahutatud perekondi.

Trumpi administratsiooni perekondade lahutamise poliitika pälvis väga tugevat kriitikat, mõnikord täiesti ootamatust kandist. Selle mõistis hukka Laura Bush, ebainimlike Iraagi ja Afganistani sõdade eest vastutava presidendi George W. Bushi abikaasa. Ta väitis, et perekonnast lahutatud laste pildid «meenutavad õõvastavalt Teise maailmasõja aegseid jaapani päritolu USA kodanike ja mittekodanike kinnipidamislaagreid, mida tänapäeval peetakse üheks USA ajaloo kõige häbiväärsemaks episoodiks».

Trumpi enda abikaasagi Melania ütles pressiesindaja vahendusel, et «vihkab näha», kuidas lapsed perekonnast lahutatakse. Sekkus isegi Hiina, kellel on endal väidetavalt oma 1500 poliitvangi. Vaevalt oli Ameerika muutunud retooriliselt rünnatavaks isegi selliste riikide poolt, kui Trump tühistas USA osalemise ÜRO inimõiguste nõukogu töös.

Juhtimise kriis süveneb

USA ei ole aga ainuke riik, kus rakendatakse poliitikat, mis pöörab selja pikka aega järgitud väärtustele. Itaalias on uus parempoolne populistlik valitsus võtnud sihikule romad ning siseminister ja peaministri asetäitja Matteo Salvini on keeldunud vastu võtmast laevu, millel asuvad merel päästetud migrandid.

Ungari omalt poolt võttis äsja vastu nõndanimetatud Sorose peatamise seaduse, mis muudab karistatavaks kõik üksikisikute või vabaühenduste katsed abistada ebaseaduslikel sisserändajatel varjupaika taotleda. See oli ajendatud George Sorosest, Ungaris sündinud rahandustegelasest ja avatud ühiskonna sihtasutuste rajajast, keda Ungari peaminister Viktor Orbán täiesti mõistusevastaselt süüdistab massilise sisserände õhutamises eesmärgiga nõrgestada Euroopa riike.

Kõik eeltoodu ilmestab selgelt eetilise juhtimise kriisi süvenemist, mis võib tekitada sama suurt kahju nagu kontrollimatu ränne või isegi kaubandussõda. Isegi kui mitte kõnelda poliitika julmusest, valitseb nii risk tugevdada selliste riikide valitsusi nagu Hiina ja Venemaa, sest selle tõttu näivad need mõistlike, isegi usaldusväärsetena

Selle kohta on juba näiteid. Peterburi majandusfoorum, mis kaotas tublisti sära pärast seda, kui Venemaa annekteeris 2014. aastal Krimmi, oli sel aastal tagasi endises hiilguses: president Vladimir Putin juhtis diskussioone, milles osalesid niisugused prominendid, nagu Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Jaapani peaminister Shinzo Abe ja Rahvusvahelise Valuutafondi president Christine Lagarde.

Nende osalemise kindlustamiseks ei pidanud Putin möönma ühegi vea tegemist ega kinnitama uuesti pühendumist demokraatiale või õigusriigile. Suisa vastupidi: pärast seda sündmust on Oleg Sentsov, Krimmi annekteerimise ajal kinni võetud Ukraina filmirežissöör, alustanud näljastreiki kõigi 64 praegu Venemaal kinni hoitava Ukraina poliitvangi nimel.

Kui ka lääneriikide valitsused teevad Venemaa suhtes kriitilisi avaldusi, kas või Sentsovi ja veel 150 poliit- ja usuvangi kinnihoidmise pärast, on samal ajal selgelt tajuda, et nende huvi Putini-Venemaad käitumise eest isoleerida aina kahaneb. Kui nüüd lisada ebaeetiline sisepoliitika, on ilmne, miks lääne «kõlbelise juhtrolli» väide kõlab üha õõnsamalt.

Nüüd võivad Putin ja tema Hiina ametikaaslane Xi Jinping vabamalt kui eales varem eirata lääne kriitikat ning isegi lõigata kasu sildade rajamisest. See ei ole pelk metafoor: Putini võimuaastatel on Venemaa ehitanud vähemalt pooltosin silda, kaasa arvatud selle, mis ühendab Krimmi Venemaaga. Need projektid, eriti veel vahetult enne jalgpalli maailmameistrivõistluste algust, jätavad hea mulje. Näljastreik ei jäta. Putini suureks õnneks on maailmas, kus rahvuslus õõnestab rahvusvahelise õiguse ja mitmepoolsete institutsioonide aluseid, kõlblus muutunud varasemaga võrreldes väga suhteliseks. Ning selliste isikutega nagu näiteks Trump võrreldes ei jätagi Putin enam nii halba muljet.

Normid ja institutsioonid on vaja ümber hinnata

Vaevalt siiski saab demokraatlike ideaalide kuhtumist üksi Trumpi süüks panna – lõppeks ei ole Ameerika enda suhted inimõigustega kaugeltki varjutud. President Bill Clintoni ajal oli USA üks kõigest seitsmest riigist, kes hääletas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomise vastu, ja ka hilisemad presidendid ei ole soostunud selle organisatsiooniga liituma. Järgnes Bushi impulsiivne sõda terrori vastu ning Barack Obama sõjaline sekkumine Liibüas, Somaalias ja Jeemenis, mille puhul rahvusvahelisest õigusest sugugi ei hoolitud. Trump ei ole vaieldamatult sugugi esimene USA president, kes sülitab globaalsete kokkulepete ja struktuuride peale.

Süüst vaba pole ka Euroopa. Putin oli käbe osutama, et lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele väljendab topeltstandardi kasutamist, kui pidada silmas, et EL ja USA toetasid 2008. aastal Kosovo kuulutamist Serbiast sõltumatuks.

Teise maailmasõja järel hindas maailm USA ja Euroopa eestvedamisel rahvusvahelised normid ja institutsioonid ümber ning pani paika tänase reeglipõhise globaalse korra tugisambad. Samasugust ümberhindamist läheb tarvis tänapäeval, millele küllap annavad värvi kaks meie aja põhikriisi: rändekriis ja rahvusvaheline terror. Ent Trumpi enesekeskne «Ameerika kõigepealt» ei paku siin lahendust. Samuti ei saa inimõiguste kaitsjana kuidagi usaldada ei Venemaad ega Hiinat. Et ka ELil puudub enesekindlus ja ühtsus, mille varal oma väärtusi kinnitada ja neid üle maailma levitada, tekib küsimus: kes on siis selleks valmis?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

© Project Syndicate 1995–2018