Inimkonnal on vaja ühist vaenlast, et unustada ära omavahelised lahkhelid, kirjutab lugeja Indrek Aigro.
Indrek Aigro: rassisti pihtimused (6)
3. juuli 2018, 13:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen pikalt vihanud rassiste, lausa mõelnud, et nad on ise alamrass. Aga alles hiljuti taipasin, et olen ise üks puhas rassist.
Avastasin, et alam- ja ülemrassi, mille olemasolusse uskus Hitler, ei olegi olemas. Samuti pole olemas ka mees- ega naisrassi, nagu arvavad paljud eesti mehed. Ja kohe kindlasti ei ole olemas erinevaid rasse, nagu europiidid, aafriklased ja asiaadid.
(Taas)avastasin, et on olemas ainult üks rass – see on inimrass. Olin seda küll omal ajal koolis õppinud, aga viimase 20 aasta jooksul on Haiderid-Wildersid-Soinid-Helmed ja ühiskond jõudnud mind ümber veenda ning õpetada, et inimkond koosneb eri rassidest ning minu identiteet on olla kõigepealt nõmmekas, seejärel eestlane ja siis europiid.
Olen reisinud 75 riigis ja oma töö pärast suhtlen inimestega kõigist maailmajagudest (hea küll, Antarktika jätame välja). Mul ei ole ebameeldivat ega lemmikrahvust, küll aga olen hakanud eri rahvusi nende kommete ja stiili põhjal tahtmatult kastidesse panema.
Näiteks venelased on väga otsekohesed, araablased sõnapidajad ja lojaalsed, hiinlased kavalad ja kavaldajad, ameeriklastele tuleb kõike müüa – isegi hommikust ilmateadet tuleb lugeda nii, nagu sa tahaksid, et nad selle ära ostaksid. Sahara-alune Aafrika on sõltumata hõimust ja maast tohutult sõbralik ja üks maailma kiireimini arenev turg. Iirlased maailma külalislahkeimad ja naljakaimad, leedukad kiired ja efektiivsed, soomlased aeglased, viisakad ja väga efektiivsed. Ja nii edasi. Mulle meeldivad kõik inimesed. Minu meelest on see variatsioon sama fantastiline kui iga muu vaheldus elus – kes ise maailma igasse riiki reisida ei viitsi, vaadake näiteks jalgpalli MMi, kogu see värvikirevus tuuakse peopesal kätte.
Aga pean tunnistama, et olen veetnud oma elu ainult maa-asukate keskel ja pean jällegi tunnistama teatavat kontrollimatut võõraviha ja -hirmu, kui keegi väljastpoolt peaks endast märku andma. Ma vist lihtsalt kardan samamoodi tundmatut nagu iga teinegi siin.
Kui mu lapsed olid väikesed ja kaklesid, siis kasutasin nende suhtes vahel üht alatut võtet – riidlesin mõlemaga ja kurjalt, isegi kui üks oli rohkem süüdi. Hetkega oli neil omavaheline riid unustatud ja mõlemad urisesid tiimis minu vastu. Oleks päris kasulik, kui näiteks mõne teise planeedi elanikud ennast meile näitaksid. Olen kindel, et inimkond unustaks oma nägelemised kiiresti ning isegi kõige suurematest tolerastidest saaksid rassistid. Ja kes mind ei usu, vaadake ära 1996. aasta film «Iseseisvuspäev» ja 2016. aasta järg ning ütelge ise, mis tunne on, kui Will Smithi kehastatud tegelane jäledale tulnukale vastu lõugu annab.
Ma tahaks seda päeva näha – ma isegi vist natuke rõõmustaks, kui maailma ähvardaks ühine oht, sest ma olen veendunud, et inimrass on suuteline fantastilisteks asjadeks. Aga nagu konna keetmisega, on vaja kohe sahmakas keevat vett, sest muidu ajame ise vee vaikselt keema ja küpsetame ennast läbi.