Kristina Herodes

FOTO: Jelena Rudi

Ma olen vaenulik inimene. On palju asju, mida ja keda ma ei salli, kuid musta nimekirja uhkel esikohal troonib telekas. See ülbe paks kast kolis mu koju vaid kaotatud kihlveo tõttu. Varem elasin 13 aastat üksi ilma temata, tundmata lärmakast pildinäitajast vähimatki puudust.

Enamasti ma teleka peale ei vihasta, ma lihtsalt ei tee temast välja ega maandu tema ees kunagi. Kuid asi läheb hulluks iga nelja aasta tagant! Siis röövib telekas minult kallima sõna otseses mõttes. Ma ei kuule ta suust silpigi – kõik ta meeled on kolinud jalgpalli­staadionile. Kui peaksin end ajaviiteks kiilaks ajama või täiesti läbipaistvasse kileviineri kostüümi riietama, ka siis ei paneks ta tõenäoliselt midagi tähele.

Ei saa öelda, et selline olukord tegelikult häiriks. Pigem tekib tunne nagu kooliajal tagumises pingis, kuhu lühinägeliku õpetaja pilk iialgi ei ulatunud – ülemäärast vabadust on vahva kurjasti kasutada. Jalkafännide kõrval elamine on mitmeti nagu suhte tule­proov. Esiteks saad teada oma iseseisvuse astme. Kuivõrd ja kas üldse sõltud sa kaaslase tähelepanust, ning palju muud isiklikumat, millest lehes ei kirjutata.

Praegu jagan korterit Tarmo Tiisleri, Kristjan Kalkuni ja mitme teise temperamentse jalgpallikommentaatoriga.

Praegu jagan korterit Tarmo Tiisleri, Kristjan Kalkuni ja mitme teise temperamentse jalgpallikommentaatoriga. Asi pole selles, et nende energilised hõiked mulle ei meeldiks – vinge on tõdeda, et Eesti mehed on täiega tulised ja kirglikud. Kui saaks sellesama ennast­unustava ekstaasi ka muudesse eluvaldkondadesse ümber tõsta, läheks elu alles õieti keema. Ainus küsimus on, kuidas seda teha?.

Õli lisab tulle tõsiasi, et väljas on kõige ilusam aeg, soe suvi. Toas teleka ees marineerimine on küll viletsaim viis suvepäeva veeta. Just tubasusel on minu silmis kopitanud mekk man. Nii et kui keegi röögib jalkamatšile tuliselt kaasa koos sõpradega suure ekraani ees vabaõhukohvikus, siis on minu silmis asi juba hulga parem. Või otse staadionil – seal on elamusse lahustumine ilmselgelt õigustatud.

Nii imbus väike jalkapisik isegi minu telekavastasest müürist läbi ning hakkasin juurdlema, kas mul jalgpallimaania vastu üldse midagi ongi. Kuigi ma ise pole nakkust külge saanud, ei ole see veel mingi tõestus, et tegu pole ohtliku viirusega. Kogu muu seltskonna niitis jalgpalli MM esimese aevastusega nagu gripp. Istuvad nagu käod teleka ees, silmad alustassisuurused, ja kisavad ennast­unustavalt kaasa.

Fenomenaalne värk! Mugavalt pakendatud ja kergesti tarbitavaks muudetud väga võimsad emotsioonid. Lisaks ühtsustunne, kustumatu kõneaine, võimalus tunda riski ja pinge põnevust ning tõelist elu maitset, ise samas midagi kaalule panemata. Lausa kahju, et mu immuunsüsteem jalkanakkust siiani tõrjub, ise zombistudes oleks kõik ju korras?.