Piret Kuusik

FOTO: Erakogu

Järgmise perioodi Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku asjus ootavad Eestit ees keerulised läbirääkimised, kirjutab Rahvuvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) nooremteadur Piret Kuusik.

Praegu on Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2021–2027 läbirääkimised alles alguses. Tegu on seitseme aasta pikkuse investeerimiseelarvega, mis esmajoones eraldab raha suurteks ja pikaajalisteks investeeringuteks ning paneb paika Euroopa Liidu iga-aastase eelarve piirid.

Mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimisi peetakse üheks kõige keerulisemaks Euroopa Liidu protseduuriks. Ülesande keerukus peitub läbirääkijate arvus ja mitmekesisuses. Esmalt esitab Euroopa Komisjon finantsraamistiku ettepaneku ja sellele järgneb juba läbirääkimine 27 liikmesriigi, Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel. Igal institutsioonil ja riigil on omad huvid ning piirangud – nagu läbirääkimistel ikka.

Seekordsed läbirääkimised on keerulisemad kui varem. Esiteks, Suurbritannia lahkumine Liidust jätab ühisesse seitsme aasta pikkusesse Euroopa eelarvesse 91 miljardi euro suuruse augu. Vahe tuleb katta kas liikmesriikidel, kes seega peaksid suurendama oma panust Euroopa Liitu või tuleb liidul kulusid koomale tõmmata. Praegu tundub, et kombinatsioon mõlemast on suund edasi. Liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on nõus oma panust suurendama ja osalt kavatsetakse ka kulusid koomale tõmmata.

Teiseks, Euroopa Komisjon on esitanud ambitsioonika eelarve ettepaneku, lisades juurde uusi eesmärke, mis kõik vajavad rahastamist. Julgeolek, migratsioon ja Euroopa Liidu välispiiride kindlustamine, noored, digiarengud ning välisteenistus on lisandunud prioriteedid, millele komisjon soovib raha eraldada. Olen oma varasemas analüüsis argumenteerinud, et Eesti ja Baltimaade seisukohast tuleb uusi prioriteete pigem näha positiivse kui negatiivse arenguna, sest paljud eesmärgid ühtivad nii Eestile, Lätile kui ka Leedule oluliste prioriteetidega.

Balti riigid ja mitmeaastane finantsraamistik

Balti riigid saavad Euroopa Liidu eelarvest toetusraha ning see jätkub ka järgmisel eelarveperioodil. Iga euro eest, mille anname Euroopa Liidule, saame vastu tagasi neli eurot. Enamik rahast tuleb meile tagasi mitmeaastase finantsraamistiku kolmest suurimast fondist: Ühine Põllumajanduspoliitika Fond, mis toetab Eesti põllumehi, ning Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond, mis toetavad regionaalset arengut ning tihedamat integreerumist ülejäänud Euroopaga.

Uued Euroopa Komisjoni prioriteedid toetavad tänase Euroopa vajadusi ning langevad ühte mitmete Eestile ja Baltimaadele oluliste eesmärkidega. Kuid Ühise Põllumajanduspoliitika Fondi ning Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi rahastuse vähenemine teeb kolmele Balti riigile muret. Selleks, et katta Suurbritannia lahkumise järel tekkivat eelarveauku ning leida rahastust uutele eesmärkidele, soovib Euroopa Komisjon vähendada fondide suurust viis kuni kümme protsenti.

Euroopa Liit=reeglid

Kuid Euroopa Liidu reeglid panevad Eestit rohkem muretsema kui vähenev raha.

Euroopa Liidu jagatav raha toimib kaasrahastamise põhimõttel. See tähendab, et osa projekti maksumusest katab Euroopa Liit ja ülejäänu projekti teine osapool, enamjaolt on see liikmesriik. Kaasrahastamise eesmärk on tekitada projektis osalejate seas omaniku- ja vastutustunnet.

Seni on kaasrahastamise määr olnud 85 ja 15 protsenti, st Euroopa Liit katab 85 protsenti ja liikmesriik, näiteks Eesti, katab ülejäänud osa projekti kogu maksumusest.

Kuid Eesti on liikumas madalate tuludega riigi positsioonilt keskmiste tuludega riigiks ja seega muutuvad reeglid. Kaasrahastamise määr muutub – 55 protsenti kataks Euroopa Liit ja 45 protsenti kataks edaspidi liikmesriik.

Järsk kaasrahastamise määr on Eestile suur murekoht, kuna valitsusel ei ole tõenäoliselt vahendeid katmaks 45 protsenti ulatuses tuleviku projektide maksumust.

Mida see tähendab praktiliselt?

Võtame näiteks uued rongid, mis liiguvad Tallinna, Tartu, Narva ja teiste Eesti linnade vahet. Rahvakeeli kutsutakse neid porganditeks.

Euroopa Liit rahastas 60 uue rongi ostmist, mis läks maksma 79 500 000 eurot. Sellest kaasrahastas Euroopa Liit 67 575 000 eurot, mis oli 85 protsenti kogu vangunite maksumusest. Nüüd, uute reeglitega kataks Euroopa Liit ainult 55 protsenti kogu projekti maksumusest. Kasutades sama näidet, Eesti peaks maksma 35 775 000 eurot selle 11 925 000 eurot asemel, mis valitsus maksis 2014. aastal, kui rongid osteti.

Erinevus on märkimisväärne, eriti kui räägime suurtest infrastruktuuri projektidest nagu Rail Baltic. Seega, Eesti peamiseks eesmärgiks eelseisva mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel on saavutada painduvust kaasrahastamise reeglites. Sellele eesmärgile lisandub veel Ühise Põllumajanduspoliitika ning Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi hoidmine, Euroopa Naabruspoliitika toetamine ning rahastuse kindlustamine digitaalarengutele ja julgeolekule.

*Teisend väljendist «Asi on majanduses, tobu!» («It’s Economy, stupid!» inglise keeles), mis on omakorda teisend Bill Clintoni 1992. aasta presidendikampaania ajal kasutatud meeskonnasisesest sloganist «Majandus, tobu!» («The Economy, stupid!» inglise keeles).

Lugu ilmus algselt inglise keeles RKK blogis 26. juunil