Kuigi vihmasabinad tunduvad harukordselt pika kuivaperioodi järel kergendava vaheldusena isegi paadunud linnainimestele ja mõistagi tahab igaüks nautida suveidülli, on ees ootamas ka poliitikast pinevad päevad. Sel nädalal Euroopa Ülemkogu ja kaks nädalat hiljem NATO tippkohtumine.
Tülidest praegu paraku puudust pole. Mõlemal tippkohtumisel on Eesti jaoks mõistagi oluline, et vaba maailma ühtsus ei saaks järjekordseid retoorilisi ega ammugi mitte tegelikke hoope. Mitte kuidagi ei ole Eesti huvides erimeelsuste suurenemine ei Euroopa Liidu ega NATO liikmesriikide vahel.
Kirjeldagem meie jaoks soovitavat asjade kulgu: nn rändetüli ega kaubandusvaidlused ei peaks varjutama ega häirima kollektiivkaitse vajadusi ega ka selle edendamiseks vajalikke tehnilisemat sorti samme; üksikutele tüliküsimustele leitaks lahendused vaba maailma organisatsioonide ja rahvusvahelise õiguse raames.
Üksikute teemade, päevauudiste ja tihtipeale ülevõimendatud hüüatuste või säutsude labürindis ongi keeruline hoida kinni teed juhatavast Ariadne lõngast. Hea ülevaate sellest, mis on Eestile oluline NATO tippkohtumisel, saate lugedes Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktori Sven Sakkovi artiklist «Trump, NATO, selle tippkohtumine ja Eesti» (PM 16.06). Kollektiivkaitse tugevdamiseks olulisi ja vägagi konkreetseid ning Eestile olulisi tegevusi on ridamisi.
Ettearvatavalt saab aga peateemaks koormakandmise õiglasem jagamine ehk siis meile hästi tuntud ja ammugi NATO liikmesriikide vahel kokku lepitud kaitsekulude ja ka kaitseinvesteeringute määr. Ekslik oleks käsitleda seda üksnes kui praeguse USA president Donald Trumpi üht leivateemat ja säutsuveidrust. Sügavam sisu on ikkagi selles, et kollektiivkaitsesse panustamine peab tunduma õiglane ka valijatele USAs.
Esimest mainitud tippkohtumistest, selle nädala Euroopa Ülemkogu varjutab nn rändetüli. Juba ennustatakse, et kiiret Euroopa-ülest lahendust migratsiooniasjus ei tule.
Tähele tuleb panna aga sedagi, et just NATO tippkohtumisele mõeldes on selle nädala Euroopa Ülemkogu päevakorras ka ELi ja NATO koostöö. Kas ja kui palju liikmesriikide valitsusjuhtidel aga nende strateegiliselt ülioluliste teemade arutamiseks praegu poliitiliselt õilmitseva rändetüli taustal üldse aega jääb, on küsitav.
Analüütikud võistlevad praegu omavahel selles, kes paremini ja tabavamalt kirjeldab lääne ühtsuse kadumise märke ja ohtusid. Parem võistlus oleks vast selles, kes pakuks välja sobivamaid üksteise mõistmise retsepte.