Tallinnast läbi Pärnu Lätti kulgev kiirraudtee Rail Baltic muudab märkimisväärselt meie maastikupilti.

FOTO: Rbestonia.ee

Kui rääkida Põhja-Atlandi lepingu keeles, tundub ees ootavat NATO artikkel kolme tippkohtumine. See ütleb: «Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.»

Sinna alla liigitub fakt, et Donald Trump küsib liitlastelt kaitsekulude kohta, samuti tuleval nädalal ELi päevakorras seisev arutelu, kuidas hõlbustada üksuste liikumist ühest liitlasriigist teise.

Esimeses on eestlaste süda puhas. Kaitsekulud pole juba aastaid mitte ainult normikohased, vaid ka tuhanded tavakodanikud on otsustanud panustada riigikaitsesse enam, kui seadus nõuab.

See teeb omakorda paradoksaalseks, et teises teemas haigutab üks suur lünk, kus osa rahvast ei näe selget seost, kuigi nad tõenäoliselt mõistavad meie julgeolekuolukorra keerukust, loodavad NATO heidutusele ja ehk oleksid valmis isegi veel rohkem riigikaitsele andma.

Ma juba viitasin sellele eile, refereerides üht analüüsi Balti raudteedest ja NATO logistikast. See on otsekohene: Baltimaadesse jooksevad Vene võimu kindlustamiseks rajatud ja Moskvale sobiva laiusega invasiooniraudteed, aga puudu on korralik Euroopa laiusega raudtee, millega saaks kiiresti tuua NATO üksusi.

Puhtalt julgeolekust lähtudes peaksime tahtma, et ka Tallinnast Narva ja Koidulasse kulgeksid Euroopa laiusega raudteed. Need on punktid, kus rööpalaiuse vahe võiks vähemalt natuke pidurdada pahasoovlikku naabrit, kel suurte väekontingentide raudteel transportimine hästi käpas.

Pakutakse, et kallaletungi korral pommitaks Venemaa kõik meie lennuväljad paari tunniga puruks ja me jääksime nende kätte kotti.

Teisi kaalutlusi silmas pidades oleks praeguste rööbaste otsemaid ülesvõtmine või asendamine siiski ebapraktiline. Aga Eesti eksistentsi kalliks pidades on sõge olla vastu uuele ja kolme pealinna sirgemalt ühendavale Euroopa raudteele.

Ma ei räägi sõjaseisukorrast. Pakutakse, et kallaletungi korral pommitaks Venemaa kõik meie lennuväljad paari tunniga puruks ja me jääksime nende kätte kotti. Seda, kuidas liitlased meid nädalate või kuude pärast vabastaksid, näeks märksa õnnetum Eesti. Sestap on nii meie kui NATO mänguplaan rünnaku ärahoidmine.

Et idanaaber mõistaks, et tõesti ei maksa tulla, võib ühel hetkel osutuda vajalikuks tuua siia kiiresti suur ports liitlasvägesid ja -tehnikat. Võrdlemaks, kui palju keerukam on selline liigutus raudteeta, soovitan mõelda negatiivsele näitele: isegi tänapäeva busside ja lennukitega poleks võimalik nii kiire ja suur roim balti rahvaste kallal, nagu juuni- ja märtsiküüditamised. Aga peale suure hulga inimeste oleks meil vaja liigutada ka rasket sõjatehnikat. Kui meil on abivägede ja -tehnikaga rong, ei pruugi kriitilisel hetkel olla aega ümberlaadimiseks Šeštokais ja tiirutamiseks Kagu-Eestis. Ja kaitsejõududel poleks raisata ressursse ebapraktiliselt pikal Vene piirile läheneval kursil militaarkonvoi turvamiseks.