Eesti ja teiste idaserva liitlaste muret Venemaa pärast ei pidanud NATO pikalt tõsiselt võetavaks ohuks. Alliansi suhted Venemaaga paistsid 2000. aastate alguses piisavalt soojad ja sellepärast mõeldi meie kaitsmisele vaid pigem deklaratiivsel tasemel. NATO põhijõud läks toona pigem Afganistanile ja teistele kaugetele piirkondadele, mitte klassikalisele territoriaalkaitsele, milleks NATO loodi.
Esimene Venemaa-teemaline äratus tuli 2008. aasta augustis Gruusia sõjaga, mil Venemaa näitas maailmale oma tõelist palet. Veelgi tugevamini raputas Moskva lääneriike 2014. aasta talvel, kui annekteeris Krimmi ja pani «separatismi» vormis käima sõja Ida-Ukrainas.
Pärast seda ei olnud NATO-l enam kahtlustki, et Venemaa on ohtlik.
Kiiruga toodi Ämarile hävitajad ja liitlasüksused hakkasid siin «tavatult» sageli harjutama. Üks suuri võite Eestile ja teistele kirdepiirkonna maadele oli 2016. aasta Varssavi tippkohtumisel heakskiidu saanud otsus paigutada igasse Balti riiki ja Poolasse liitlasriikide sõdureist koosnev pataljon. Ükski pataljon, õhuturbehävitajad Ämaril ja Leedus Zokniais ei ole mingi arvestatav jõud võitluseks Venemaa vägedega. See pole nende üksuste ja lennukite siiatoomise eesmärk aga tegelikult olnudki. Siht on Venemaale näidata, et kui ta näiteks Eestit ründaks, siis ei ründaks ta kogu NATOt teoreetiliselt, vaid füüsilises mõttes oleks raske tabada eestlasi, lätlasi, leedulasi või poolakaid, ilma et pihta saaksid ka teiste NATO maade sõdurid.
Rahuajal ei olegi ehk otstarbekas välisriikide sõdureid Balti riikidesse ja Poola rohkem tuua, kuid valmis tuleb olla juhul, kui Venemaal on ikkagi rumalust piire kombata. Ka sel nädalal Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumine näitas, et üks alliansi põhitegevusi on praegu Venemaa ohjeldamine. Praegu töötabki NATO välja plaane, kuidas tuua ohu korral võimalikult kiiresti lisavägesid.
Eestisse või Lätisse rajatakse ka Põhjadiviis, mis saab olema ainus omasugune Suwalki maakitsusest põhjas. See on loogiline administratiivne allüksus Poolas paiknevale ja eraldi Baltimaade ja Poola kaitsmise eest vastutavale Kirdekorpusele, mille alla kuulub juba Poola ja Leedu eest vastutav Kirdediviis.
Kuigi see pole ehk nii silmaga nähtav kui eelpaigutatud pataljon ja üle võidupühaparaadi lendavad õhuturbehävitajad, on Eesti ja muidugi ka Läti julgeoleku seisukohast väga tervitatav NATOs koostatav plaan moodustada meie piirkonda diviisi taseme väejuhatus. Nii nagu neil päevil läänest vägede juurdetoomise korraldamisele spetsialiseeruvad liitlaste ametnikud ja sõjaväelased Saksamaal Ulmis ja USAs Norfolkis, peaks ka see staap aitama meie tulevikku kindlustada üksikasjalike kavadega juhuks, kui idanaaber peaks tegema valearvestuse ja katsetama NATO meelekindlust.