/nginx/o/2018/06/08/7890416t1hd2dd.jpg)
Samal ajal kui Nõukogude Liidu sõda Afganistanis oli veel lapsekingades, olevat kord riigi välisministri asetäitja Mihhail Kapitsa hoiatanud, et see võib millalgi ülekäte minna, osutades brittide mõrule kogemusele piirkonnas 19. sajandil. Selle peale küsinud tema ülemus Andrei Gromõko, kas ta tõesti julgeb võrrelda internatsionalistlikke vägesid imperialistlike omadega. Alluv sähvanud vastu, et need on küll erinevad, aga mäed on ikkagi samad.
Nii nagu Kreml heitis toona ajaloo õppetunnid kõrvale, nii on ka jänkid pidanud sovettide kogemusi Afganistanis ebaoluliseks. Gromõkole omast suhtumist näitas eriti tabavalt 2009. aastal endine Ühendriikide asekaitseminister Michèle Flournoy, kelle hinnangul ei saa võrrelda Nõukogude Liidu ja Ameerika tegevust piirkonnas. Kas tõesti?
Kuigi kahe sekkumise vahel on märkimisväärseid erinevusi, kulgeb ameeriklaste tee läbi samade mägede. Kui Nõukogude Liit läks Afganistani sõbraliku valitsuse hoidmiseks, siis Ühendriikide esialgne eesmärk oli püüda kinni seal redutav Al-Qaeda juht Osama bin Laden, 11. septembri terrorirünnakute peaarhitekt. See pidi olema lihtne «jalutuskäik». Ent nüüd on üks maailma suurimaid jõudusid takerdunud ebaõnnestunud riigi ülesehitamisse ja jätkuvasse mässulistevastasesse võitlusesse, olgugi et ametlikult on vaenutegevus Ameerika ja tema liitlaste jaoks läbi.
Midagi ei ole parata. Lääs on seal paraja käki kokku keeranud. Üks meeldejäävamaid hetki seostub Ameerika presidendi Barack Obamaga. Nimelt teatas riigipea kohe mässulistevastase ettevõtmise alguses valjusti, millal kavatsetakse väed maalt välja viia ja anda julgeoleku tagamine kohalike kätte. Taliban teadis, et liitlased on neist üle. Seetõttu otsustati vahepeal aega parajaks teha. Ja ei kusagil mujal kui piiri taga Pakistanis, kellega on kirglikud suhted. Kriitikute arvates oleks Ühendriigid pidanud just siis, kui oli ülekaal, vastasega läbi rääkima ja kaasama ta riigi juhtimisse. Kas see oleks midagi muutnud? Raske öelda.
Kui vaadata hetkeseisu, siis asjad edenevad seal comme ci, comme ça. Afganistani on pumbatud ulmeliselt palju abiraha. Ent üldiselt on see kõrvalisi teid pidi sattunud valedesse kaugastesse. Riigis tooni andvad noored tahavad näha uuendusi. Aga äraostetavad liidrid on takistuseks. Omaette murekoht on see, et pealinna koondatud võim ei arvesta hõimude huvidega. Kuigi viimased mängivad sealses ühiskonnas ikka veel suurt rolli. Seda on aga Taliban osavalt ära kasutanud.
Nagu kõlas üks mõte Lennart Meri konverentsil: Las Vegase põhimõte «mis juhtub seal, jääb ka sinna» Afganistani puhul ei kehti. Sealne areng on ka meie mure. Nii ei jäägi Ameerikal ja ta liitlastel midagi muud üle kui jääda sinna seni, kuni asjad hakkavad mingil moel paremuse poole liikuma. Vastasel juhul võtavad islamistid võimust. Nii nagu juhtus pärast Nõukogude Liidu lahkumist seal või hiljuti Iraagis. Tagajärgi oleme juba näinud.