Rait Maruste.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Mingil põhjusel valis kohus ainult ühe eksperdi (eri)arvamuse ja rajas oma otsuse sellele. Kohus väitis, et «kohtul pole mingit alust kahelda eriarvamusel eksperdi erapooletuses, usaldusväärsuses ja kompetentsuses»!? Kas see tähendab, et nii väites leidis kohus, et teiste ekspertide erapooletus, usaldusväärsus või kompetentsus on kaheldavad, kirjutab endine riigikohtu esimees ja endine Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste. 

Edgar Savisaare ja teiste protsessil tehtud kohtuotsus sisaldab õiguslikku ebaselgust, mis seab otsuse veenvale põhistatusele kahtluse.

Esiteks. Meditsiinilise ekspertiisi tegi komisjon, millesse kuulusid erialaspetsialistid. Komisjon leidis, et kohtualusel on küll terviseprobleeme, kuid kohase ettevaatlikuse ja režiimi järgimisel on kohtualune võimeline osalema menetluses. Ainult üks komisjoni liige oli resoluutselt teistsugusel arvamusel ja leidis, et kohtualune on parandamatult haige, pole võimeline osalema menetlusel ning menetluses osalemine võib viia fataalsele tagajärjele.

Oma otsuse põhjendustes leidis kohus, et teised komisjoni liikmed pole ühe liikme arvamust ümber lükanud? See on meelevaldne järeldus. Komisjoni liikmed on võrdsete õigustega ning ühe komisjoni liikme arvamus pole kaalukam kui teise oma. Komisjoni liikmed ei pea teiste liikmete arvamust kommenteerima ega kummutama. Komisjonilise ekspertiisi puhul on kohtulikuks tõendiks komisjoni arvamus tervikuna. Ekspertarvamus on üks kohtulikest tõenditest, millel pole ette kindlaks määratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis.

Mingil põhjusel valis kohus ainult ühe eksperdi (eri)arvamuse ja rajas oma otsuse sellele. Kohus väitis, et «kohtul pole mingit alust kahelda eriarvamusel eksperdi erapooletuses, usaldusväärsuses ja kompetentsuses»!? Kas see tähendab, et nii väites leidis kohus, et teiste ekspertide erapooletus, usaldusväärsus või kompetentsus on kaheldavad? Mingil põhjusel seda ei väideta ega kuidagi ka põhjendata ?

Teiseks. Kohtu otsustuse resolutiivosa kannab pealkirja «Menetluse osalise lõpetamise määrus». Ta ei ole sõnastatud kui «…kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määrus». Seda viimati osundatud alust (sõnastust) nõuab aga kohtu poolt osundatud KrMS paragrahv 285 punkt 20, millele kohus osundab kui asjaolule, miks «määrus ei ole vaieldav». Seega, kohus nimetab oma otsustust «Menetluse osalise lõpetamise määruseks» ja ei sõnagi, et see on «Menetluse poole taotluse lahendamise määrus». Aga kehtivas seaduses on selgelt kirjas, et vaieldav ei ole ainult selline alus ehk poole taotluse lahendamise määrus?!

Lisaks. Meie kriminaalmenetluse seadus seob kahetsusväärselt kokku menetluses osalemise ja karistuse kandmise. Viimane saab selgeks ainult siis, kui esimene on läbi tehtud. Pole midagi erakordset selles, et menetlust kohandatakse vastavalt vajadustele, see võib lõppeda kas õigeks- või süüdimõistmisega ning viimasel puhul võib süüdimõistetu humanitaarsetel kaalutlustel ka karistuse kandmisest vabastada. Üldised, õigusriikluse huvid nõuavad, et süüdistused ja vaidlused lõpeksid kohtu sisulise otsustusega.