Edgar Savisaar.

FOTO: Tairo Lutter

Edgar Savisaar on viimased kolm aastakümmet olnud Eesti poliitika keskne tegelane, kuid ilmselt pole tal selles, mida Nietzsche on nimetanud võimutungiks, terves Eesti poliitilises ajaloos vastast. Savisaar on võidelnud kui lõvi kas võimule pääsemise või võimul püsimise nimel.

Ent ühel päeval jääme me kõik vanaks. Nii juhtus lõpuks ka Savisaarega. Tema kunagised vihmavarjuhoidjad ja kohvrikandjad otsustasid 2016. aastal, et vana lõvi ei too neile enam dividende, ning kaaperdasid tema elutöö, tema enda näo järgi loodud partei, mille vilju nad praegu maitsevad. Täna lõpetati Savisaare tervise halvenemise tõttu ka tema korruptsioonisüüdistuste kohtuasi. See ei tähenda aga õigeks mõistmist. Kui kohtus jäävad süüdi teised asja osalised, tähendab see hinnangut ka Savisaare kui selle seltskonna frontman'i tegevusele. Samas heidab Savisaare protsess halba varju Eesti kohtusüsteemile, kuna terviseekspertiis tunnistas Savisaare erinevalt kohtust kohtukõlbulikuks.

See oleks esmapilgul justkui veel üks märk tema ajastu lõppemisest Eesti poliitikas. 2016. aasta manöövrite tulemuseks oli Eesti poliitikamaastikul see, et Savisaarest saadi lahti ning 1999. aastast võimul olnud Reformierakond, mille juhid olid juba ammu oma paralleelreaalsusesse kolinud, saadeti vahetusmeeste pingile jahtuma. „Tehtud!” nagu ütles Savisaar kunagi oma valimisreklaamis.

Savisaare vari jääb Eesti poliitika kohale aga ka pärast seda, kui ta seal enam ise ei tegutse. Loodetavasti ei tule kellelegi ka tulevikus pähe küünilist mõtet Savisaart valimistel peibutuspardina kasutada. Seda enam, et tegu on vana ja haige inimesega.

Tühisus, rumalus ja impotentsus on Savisaare loodud klannisüsteemi puudused, mis said täiesti ilmseks juba siis, kui tema võim näis veel vääramatuna.

Savisaar poliitikuna oli mütoloogiline tegelane, mitte lihast ja luust inimene. Tema poolehoidjad armastasid seda müüti, tema vastased põlgasid ja kartsid. See, millele me viimastel aastatel tunnistajaks olime, oli selle müüdi desakraliseerimine. Juba Machiavelli õpetas, et mõistlikul valitsejal tasub vältida patte, mis ohustaksid tema võimu ja kutsuksid alamates esile vastikust ning vihkamist. Tühisus, rumalus ja impotentsus on Savisaare loodud klannisüsteemi puudused, mis said täiesti ilmseks juba siis, kui tema võim näis veel vääramatuna. Ent see on täpselt see, mille eest kunagi hoiatas Machiavelli. Tema võis elada küll üle 500 aasta tagasi, kuid juba toona oli selge, et sellise pagasiga ei hoia võimu igavesti enda käes.

Ei hoidnud Savisaar ega hoia ka need, kes ta kohalt tõukasid ja suure suuga muutustest ning puhastumisest pasundasid. Nagu taiga: muutused uluvad kusagil kõrgel, all jääb ikka kõik samaks. Võim on jäänud endiselt jõukuse allikaks. Seda kinnitavad ka uudised Tallinna linnast, mida Savisaar aastani 2017 juhtis ning kus ilmuvad välja uued ja uued korruptsioonijuhtumid. Savisaart pole, savisaarlus elab edasi.